mitte olla selleks samaks ega mitte selleks samaks. On tagasikäänduv nende kõigi teekond. (DK B 6) Tlk. Tõnu Luik. 3 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. Niisiis on justkui kaks teed – tõe (varjamatuse) tee ja doxa tee. Kuid nii nagu Parmenides kasutab arvamuste kohta üha mitmuse vormi – doxai – tuleks ka doxa teest kõneldes rääkida õigupoolest mitte ühest teest, vaid ummikteede paljususest. Tee on mõtlemisele rajatud lähte-eeldusega, niisiis, implikatsioonidega. Parmenides sõnastab need varjatud eeldused äsjatsiteeritud fragmendis eksplitsiitselt: 1) olev ise on, olematut ei ole surelike teed 2) olev ja olematu on seesama ja ei ole seesama 3) olematu on. Nii teine kui kolmas eeldus on ilmselt ekslikud. Nende ekslikus ilmneb nende vastuolulisuses – on vastuoluline, st. mõteldamatu, ütelda, et olematu on
California linnakeses, tarbimisparadiisis, hakkab äkki kahtlustama, et tema maailm kõik kokku on pettus, spektaakel, ja tegelikult osaleb ta hoopis gigantses shows. Zizek toob näiteks The Truman Show, kus peategelane avastab, et ta on 24 tunnilise permanentse TVülekande peategelane. Hüperreaalsus on jälle päevateema. Või virtuaalsus? Viimane tähendab ju tegelikult tõelisust! Slavoij Zizek näeb psühhoanalüüsis pigem modernsuse ummikteede metateooriat, mis püüab vastata küsimustele: miks, vaatamata vabanemisele traditsiooniliste autoriteetide piirangutest, pole subjekt siiski vaba ja õnnelik? Miks ei vabasta allasuruvate keeldude taandumine meid häirivast süütundest, vaid pigem võimendab seda? Zizek osutab õudsele fenomenile. Nauding pole vahetu spontaanne seisund, seda toetab Ülimina imperatiiv: NAUDI! Sellise otsekohesuse tõttu häirib Ülimina subjekti jõudmist naudinguni ja palju mõjusamalt kui
annaabi.ee 
