Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja.
(http://mulgimaaminukodu.blogspot.com/2011/02/mulgimaa-kihelkonnad.html) . Siin said varem üldiseks ka näiteks uuemat laadi mitmevärvilised, eriti punaste kirjadega kindad. Sellele piirkonnale nagu Lõuna-Eestile üldse oli iseloomulik geomeetriline kiri. Mulgi rahvarõivaid eristavad teistest rahvarõivastest järgnevad iseloomulikud osad: · must punaste paeltega pikk-kuub ehk mulgikuub · ühevärviline seelik (hõlmikseelik või umbseelik ehk sõuke) · puusapõll (keskajast pärit mustritega) · pearätt ehk mulgi tanu Mulgimaal kanti eri piirkondades erinevaid rahvarõivaid. Seega jagunesid rahvarõivad järgnevalt: Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja Helme rahvarõivad. Näiteid rahvarõivastest saab vaadata lisa 1. Meeldiv on näha, et Eesti Presidendi Proua Evelin Ilves soovib säilitada piirkonna traditsioone kandes tihtipeale ametlikel vastuvõttudel moodsaid kostüüme, millele on lisatud
annaabi.ee 
