mahepõllundusele omane taimekooslus. Uurimised on näidanud, et umbrohtude liigiline koosseis muutub veel ka kolmandal- neljandal aastal pärast üleminekut ökoviljelusele. Uute umbrohuliikide lisanduses ei vähene selliste umbrohtude arvukus, valge hanemalts, roomav madar, vesihein. Kui need liigid olid tavaharimisepuhul olemas, siis nende elutingimused ökoloogilises viljeluses tavaliselt paranevad. Juurde tuleb ökoviljelusele omaseid umbrohuliike, nagu hiirehernes, põldohakas. Umbrohuliikide omavahelises konkurentsis mõnede liikide mõnede liikide domineerimine suureneb (nt hiireherned), teiste arvukus väheneb (nt harilik orashein). Siiski mitte kõik lisanduvbad liigid ei saa koosluses domineerivaks (nt rukkilill). Pikemaajalised uuringud on näidanud, et umbrohtude liigilise kooseisu muutused on seotud eelkõige külvikorra rakendamisega (E. Lauringson 2004). Umbrohud näitavad, kui hästi või halvasti me oleme mulda harinud
Kui roomava tulika kõrval esinevad veel põldosi, paiseleht ja hanijalg, peab mulla alumisi kihte kobestama (sügavkobesti või sügavale ulatuvate juurtega kultuurtaimed lutsern, mesikas, raps jne). Esineb aga veel valge karikakar, väike oblikas ja nälghein, siis võib olla tegemist happeliste muldadega ja kui mullaanalüüs seda kinnitab, siis on tarvilik muldade lupjamine. Indikaatortaimedena saame kasutada järgmisi umbrohuliike: Umbrohud happelistel muldadel: nälghein, põld-kaderohi, väike oblikas, kassiristik, jusshein. Umbrohud, mis eelistavad nõrgalt happelist mulda: põldrõigas, valge karikakar, põldkannike. Umbrohud, mis eelistavad nõrgalt happelist või neutraalset mulda: teekummel, harilik punand, põld- piimohakas, tuulekaer, harilik rukkihein, paljas võõrkakar. Umbrohud neutraalsetel ja aluselistel muldadel: koerputk, põld-kukekannus, põldsinep, kollane
annaabi.ee 
