puuduseks liblikõielistega võrreldes on nende madalam valgusisaldus, väiksem positiivne mõju mullaviljakusele ja suur lämmastikväetise vajadus viljelemisel mineraalmullal. Kõrrelised on enamasti vastupidavad talvitumisele, haigustele, ebasoodsatele kasvutingimustele ja on pikema kasutuskestusega. Liblikõielised heintaimed sageli neil põhjustel hävivad. Kui liblikõielisi puhtalt kasvatada, jääb põld kohati hõredaks või tühikuliseks, annab vähe saaki ja umbrohtub. Segusse võetud kõrrelised võrsuvad ja täidavad tühjad kohad kamaras ning hoiavad ära umbrohtumise. Kõrrelised koos liblikõielistega moodustavad tihedama taimiku, seega kujuneb ka saak suuremaks. Liblikõielised heintaimed Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste hein on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini,
lutserni sordid), maapealsete võrsetega( valge ristik). Kõrrelised heintaimed- olulised söödataimedena, suur võrsumisvõime, hea ädalakasv, suur plastilsus toitainete reziimi suhtes, hea söödavus korraliku väetamise tingimustes, suur saagivõime, kõrge vastupidavus talvitumisele, haigustele, ebasoodsatele kasvutingimustele, pikema kestuvusega(eluiga), kui liblikõielisi üksi kasvatada jääb põld hõredaks ja põld umbrohtub. Segus kasvatamisel täiendavad nad üksteist, seguheina kuivatamine on hõlpsam, sööt kvaliteetsem, vähem kuivatuskadusid, hästi võrsuvad: kerahein, aruhein karjamaa raihein. Kõrge kasvulistel kõrrelistel on saagis ülekaalus pikkvõrsed, mistõttu nimetatakse pealis kõrreliseks. Põldheinaks kasvatakse pealisheinu, madalakasvulisi kõrteveaseid aga juurmisi lehtede poolt rikkalik- aluspõldhein- aasnurmikas, punane aruhein. Põldheina agrotehnika
annaabi.ee 
