aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest ajast on pärit ka Parisselja rabaleid, millest võib teha järeldusi täielikumatest rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes. 15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest
sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19
annaabi.ee 
