10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi. Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid. Naiste rõivad Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid. Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega külge õmmeldud pronksspiraalide ja värvikirevate kõlapaeltega. Sõba mähiti ümber õlgade ja kinnitati eest hoburaudsõlega. Vööl kanti kõladel kootud või nahast vööd. Nahkvööd olid kaunistatud pronksnaastudega ja vööl rippus pronksplekiga ehitud noatupp, võtmekimp
13. sajandi naise rõivastuskompleksi särk, vaipseelik, umbkuub või pihikseelik, peakate (pealinik või rätik), jalamähised, sõba ja põll. Rõivad vöötati nahast või kõlapaelast vöödega. Riietus oli paikkonniti erinev ning ka ühes kohas ei kandnud kõik naised täpselt ühtmoodi rõivaid. Alussärkidest pole midagi teada, kuid ilmselt olid need sageli valmistatud linasest kangast. Suvel soojade ilmadega ning igapäevatööd tehes kantigi ainult särki, talvel külmaga võis aga umbkuue all olla mitu villast särki pealistikku. Lõua alt kinnitati särk kas paelakeste, puupööra või väikese hoburaudsõlega. Naiste peakatted Abiellumata tüdrukute peakatetest 12. sajandi Eestis pole midagi teada, kuid arvatavasti kandsid nad pidulikel juhtumitel pärgi, nagu hilisematelgi sajanditel. 18. sajandi ja 19. sajandi alguse eesti neide kirjeldavad allikad väidavad üksmeelselt, et nii neidude kui ka noormeeste juuksed ulatusid umbes kaelani ning nii ühed kui
annaabi.ee 
