Samuti kasutatakse 6 marju riide ning veini lillaks ja punaseks värvimisel. Mustikataimede eluiga on kuni 10 aastat. Mustikatest tehakse moosi, mahla, kisselli või kompotti. Töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest ja kõhulahtisusest. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid. Pilt 3. Harilik Mustikas HUMAL (Humulus lupulus) Rahvasuus on ka kutsutud tappm makk, umalas, tapuväänik, viha, õllehumalad. Humalad (pilt 4) ronivad mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva kuni kümne meetri kõrgusele. Vartel, leherootsudel ja õisikuraagudel on rohkesti konksutaolisi ogakesi. Viljadeks on humalal pähklid. Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega.
Probleem aga lahendati, kui avati ALMAVÜ ja „Kalevi“ noorte motokool, kus hakati koolitama ringraja- ja motokrossisõitjaid. Koolist oodati andekaid ja häid sõitjaid, mida ka kool pakkus väga pikka aega. (Kaldmaa „Krossirajal“ lk 35-36) Palju tööd motokrossi arendamisel tegid ära mitmed ALMAVÜ tehnika- ja spordiklubid. Raplamaal Järvakandis kasvas teine põlvkond andekaid sportlasi nagu S.Kallaspoolik, Elmet Varblane, U. Ja A. Umalas, J.Mürk, A. Mikkus, M.Rukkis, E.Roos ja paljud teised. Sealses kohalikus keskkoolis avati mootorispordikallakuga klass. Enam kui kümne aasta vältel oli Järvakandi klubi motokrossis Eesti parim klubi, võites klubidevahelise rändkarika kümnel korral. Veelgi tugevam oli Järvakandi klubi maine hipodroomisõidus, kus tulid ka mitmed sportlased Nõukogude Liidu meistriks. (Kaldmaa „Krossirajal“ lk 36) Eesti motokrossis alustati ühe väga suure ümber korraldamisega, kui spordiühing
annaabi.ee 
