harida. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus. Ligi 80% kindlustatud asulatest pärit luuleide on koduloomade luud. Kasvatati esmajoones lambaid, kitsi ja veiseid, mõnevõrra vähem sigu ja hobuseid. Peamised põlluviljad olid nisu ja oder, ent tunti ka hirssi, hernest, uba ja lina. Teatud elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged: 9/10 leitud ulukiluudest on hülgeluud. Arvatakse, et sel ajal hakkas valitsema üksiktaluline asustus ja kujunes välja põllumaa eraomandus. See suurendas ilmselt varanduslikku ebavõrdsust ja mõni jõukam talu võis teatud piirkonna üle domineerima hakata. Pole võimatu, et näiteks Iru kindlustatud asulas elas pealik ehk ,,kuningas",kes oli suutnud kehtestada võimu juba ulatuslikuma territooriumi üle. Teised kindlustatud asulad ei paikne aga põllumajanduseks sobilikes piirkondades
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks. Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada
annaabi.ee 
