oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.” (Peterson 2015) Hobuse sattumist Eestimaa aladele võib lugeda alates VII aastatuhandest e.m.a, mida tõendavad leiud Kundas, et ulukhobune oli levinud Põhja-Eestis boreaalsel perioodil. Siinne hobune võis olla suurem kui tarpan ja mongoolia ulukhobune, mida tõestavad Baltimaadel leitud hobuste luud. Eesti hobuse kujunemine meie aladel on väga hüpoteetiline ning esineb palju eriarvamusi. Samas ulukhobuse kodustamisest andmeid ei leitud. Üks arvamustest on, et põhja metshobune võis seguneda siinnse koduhobusega, mis andis aluse eesti hobusele, kellel ka praegusel ajal esineb ühiseid jooni ulukhobuse eksterjööris. Teiste olemasolevate variantide järgi võis eesti hobune põlveneda rüütlihobusest või hoopis araabia, mongoolia või normanni hobusest. Eesti hobuse juuri uurimist teeb keeruliseks asjaolu, et mets- ja koduhobuste luud on
osalesid kodustamisprotsessis. Kuid senini pole leitud jäänuseid, mis tõendaksid nende osalemist kodustamisprotsessis. Varajased koduhobused on ilmselt pärit Uuralist ja Ukrainast, see on leidnud tõestust. Kuid need hobused aga erinesid kõvasti przevalski hobustest. Praeguseks on przevalski hobune, viimane tõeliselt metsik hobusetõug maailmas. Kohata võib neid loomaaias, kus on käimas aretus selle hobuse tõu päästmiseks (Kollom, 2005). Teooria tarpani kui ulukhobuse eksisteerimisest põhineb mõnelt üksikult leiult Ida- ja Kesk- Euroopast. Tarpani tunnusteks olid saledam pöialuu kui seda on laia- kabjalistel hobustel ja tunduvalt väiksemad purihambad. See hobuse vorm asustas hilispleistotseenis Moldaaviat, Vene lauskmaad ja Ukrainat. Baltimaalt leitud ulukhobuse luude põhjal saab väita, et praegune hobune oli suurem kui tarpan ja mongoolia ulukhobune. Laiakabjalise tüüp (E.
annaabi.ee 
