tagasituleva raha nõidumine, nõiaviha näppamine, saatuse muutmine ja muud teod. Lääne-Eestis ja saartel usuti nõidasid loksperile minevat. Töökeelud Töökeelud kehtisid kogu jõuluaja kohta. Keelatud olid kärarikkad tööd (puulõhkumine, pesupesemine) ja ka igasugune naiste näputöö, nagu kudumine, ketramine, õmblemine ja isegi nõelumine, et (nagu muudegi pühade puhul) mitte kahjustada lambaid ega meelitada hunte ja usse koju. Tööriistad pidid olema uluall. Jõulude ajal ei tohtinud tulevalgus toast põllule langeda, et vili ära ei kõrbeks. Kogu öö tuli ärkvel olla (muidu ollakse kogu aasta unine), jalad pidid olema kängitsetud (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, pastlad peavad hästi vastu jne.). Ennustamine Ennustamine oli üsna kõrvaline nii vanasti kui ka nüüd, sest selleks on sobivam aeg vana-aastaõhtu. Jälgiti küll, kelle küünal kauem põleb (elab kauem) või hoopis ootamatult kustub (surm)
«Kas sina sõitsid ette?» küsis sepp. «Sõitsin küll,» vastas sulane uhkelt, «kähe hobusega sõidan.» «Miks na toredasti?» «Puusärki vean linnast koju.» «Kelle puusärk!?» «Vanahärra oma.» «Kas vanamees juba valmis?» «Eile õhtul suri. Ole mees ja lase anda.» «Säh, joo. Kas puusärk! võib näha?» 186 «Mine vahi kui tahad. Ilus asi, esimese linna-meistri tehtud.» Sepp ja Priidu läksid õue. Laia kerega vanker, puusärk peal, seisis kõrtsi ees uluall. Puusärk oli tõesti tore värk, tugevast tammepuust väga kunstlikult tehtud, hõbejalgadega ja ka muidu hõbedaga rohkesti ehitud. Kaas oli naeltega kinni löödud, aga sepp tõstis selle ühe raksuga üles. «Miv va veev?» kogeles Priidu ehmatades. Sepp ei andnud vastust, vaid mõõtis silmadega puusärgi pikkust, noogutas pead ja hakkas hoolega ringi luurama. Oli juba kaunis pime ja tee inimestest tühi. «Nüüd on nõu leitud,» ütles Villu tasakesi
annaabi.ee 
