need inimesed raamatuid kellel on palju vabaaega, nagu näiteks kooliõpilased ja pensionärid. Raamatuid lugedes elab inimene raamatusse nii sisse, et hakkab fantaseerima, et just tema on see tegelane seal raamatust kelle kohta ta loeb. See on teada fakt, et igale inimesele meeldib lugeda erinevaid raamatuid, kui ei, siis ajakirju. On teada, et pensionärid ja täiskasvanud inimesed on seotud kriminaalkirjandusega või romaaniga, aga tänapäeva noored on hoopis seotud rohkem ulmekirjandusega. Mitte kui ükski inimene ei saaks raamatuteta hakkama. Raamatutest saab inimene endale igasuguse ettekujutuse teistest riikidest, kultuuridest ja isegi teistest inimestest. Raamatutest saab teada väga palju huvitavaid fakte ja ning see laiendab ka teie silmaringi. Raamat on teile abiks isegi siis, kui teil on vaja midagi millegi kohta teada. Raamat informeerib ja harib inimesi, sellepärast peabki inimene raamatuid lugema. Näete kui tähtis on raamat inimese elus. Me ei suudaks hakkama
Eesti proosa kesksed kujud: Maarja Kangro (s. 1973) (ka luuletaja. 2016 Klaaslaps dokumentaalsuse avaldumise viis on erandlik ja väga isiklik). Jan Kaus (s. 1971) - kõige aktiivsem Eesti kirjanik, suudab kõike: luuletada, proosat kirjutada, draamavormi katestada, maalida, kirjutada kirjanduskriitikat, ise näidelda jne. 2014 Ma olen elus romaan. Proosa aastaauhind 2014). Meelis Friedenthal (Läbimurre tuli 2012 ,,Mesilased". Friedenthal ja Hargla alustasid mõlemad sajandivahetusel ulmekirjandusega tulevikku suunatud kirjandus. Friedenthal ,,Kuldne aeg". Siis ühel hetkel keerasid tuleviku pilgu mineviku suunda. Pööre oli silmatorkav. Kai Aareleid (pärimuslike juurtega romaan ,,Linnade põletamine"). Kätlin Kaldmaa (kirjutanud luulet ja proosat). Tiit Aleksejev (ajaloolisi romaanid. Kirjutanud ka näidendeid). Lauri Pilter (Ajalooga seotud. Omaeluloolised aspektid. Geograafilise taustaga tendents). Triinu Meres (Alustas 00ndatel luuletajana, avaldas ka ühe luulekogu. Hiljem
Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi mingites portaalides elu on vägagi aktiivne. Kui see aga asetada maailmakirjanduse plaanile, siis sellist tüüpi mõtlemine, et see on ulme ja see päris kirjandus, siis on pilt hoopis teistsugune. Seal mõned oluisimad tekstid väga tihedalt seotud ulmekirjandusega. See pole seal midagi häbiväärset, et kasutatakse ulme valdkonna tunnuseid. Probleem on suure osaga eesti ulmest küllalt hästi nähtav 90ndate ulme mõjuväli on ikkagi Lääne ulme ja mingi suhteliselt suur osa eesti seda tüüpi kirjandusest proovib jäljendada neid kujutamislaade, neid keskkondi, suuremaid või väiksemaid detaile, mis klassikalises lääne ulmes on juba läbitud etapp. See võib osutuda tugevuseks, kuid teisalt on see ka sellise kirjanduse nõrkus
annaabi.ee 
