rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdus-test, mida ta kunagi kuninga meeleheaks oli teinud. Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud. Ei tarvitse lisada, et kogu saal samuti silmad ukse poole lõi. Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut, kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees 1 8 sammusid auväärt paater issandas * Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku Ordu kantsler * ja Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof, Louvaini linnapea; härra Clays d'Etu-elde
kaugusele d'Aiguilloni elamust, mille ees ta nägi Aramist lõbusalt vestlemas kolme aadlikuga kuninga kaardiväest. Ka Aramis märkas d'Artagnani, aga kuna ta ei olnud sugugi unustanud, et just selle noormehe juuresolekul oli härra de Treville täna hommikul nii väga ägestunud, ja tundes vastumeelsust musketäridele osaks saanud etteheidete tunnistaja suhtes, tegi Aramis näo, nagu ei näeks ta teda. Kuid d'Artagnan, olles haaratud leppimise ja hea käitumise kavatsustest, lähenes uljale musketärile ja tervitas teda sügava kummardusega, mida saatis meeldiv naeratus. Aramis noogutas kergelt peaga, kuid ei naeratanud üldse. Pealegi katkestasid kõik neli samal hetkel vestluse. D'Artagnan ei olnud nii lihtsameelne, et mitte taibata enda üleliigsust. Kuid siiski ei tundnud ta piisavalt kõrgema seltskonna kombeid, et galantselt taganeda rumalast olukorrast, millesse tavaliselt satub inimene, kes ilmub seltskonda, kus teda vaevalt
annaabi.ee 
