Ülijuhtivus (0)

Ülijuhtivus
Ülijuhtivus
Füüsikaline nähtus, kus madalatel
temperatuuridel aine eritakistus muutub
nulliks.
Avastas 1911. aastal Hollandi füüsik Heike
Kamerlingh-Onnes
Elavhõbeda eritakistus langeb jahutamisel
4,1 K juurest järsult nullini.
Aine siirdumine
ülijuhtivasse
olekussre toimub
alati ühel kindlal ja
ainult sellele ainele
omasel kriitilisel
temperatuuril Tk.
Mõnede ainete ülijuhtivuse kriitilised
temperatuurid.
Sc an n ed a t 13.12.2009 16- 57.jp g
BCS-teooria
Töötasid välja 1957.a välja ameeriklased
John Bardeen, Leon Cooper ja John
Schrieffer.
Elektronide liikumist ilma vastastikmõjuta
kristallvõrega seletab teooria
elektronipaaride ehk Cooperi paaride
tekkimisega.
Sama põhjus, mis
vähendab metallide
harilikku juhtivust,
tingib nende
ülijuhtivust.
Positiivne ioon, mis
tõmbab enda poole
kahte elektroni,
tekitab elektronide
omavahelise
tõmbumise.
Ülijuhtivad elektromagnetid, milles
takistuse puudumise tõttu saab tekitada
sadadesse ampritesse ulatuvaid voolusid ja
seega ülitugevaid magnetvälju.
Ülijuhtivad elektriliinid võimaldaksid
vabaneda soojuskadudest energia ülekandel.
Ülijuhte võib rakendada ülitäpsete
magnetvälja mõõturite e magnetomeetrite,
aga ka ülitäpsete voltmeetrite
valmistamiseks
Kõrgtemperatuuriline ülijuhtivus
1986.a saavutasid arvutfirma IBM Zürichi
labori teadlased Georg Bednorz ja Alex
Müller ülijuhtivuse 35 K juures keraamilised
ühendis La-Sr-Cu-O.
Kõrgtemperatuurilisteks ülijuhtideks
nimetatakse aineid, mille ülijuhtivuse kriitiline
temperatuur on tunduvalt kõrgem kui 25 K.
Kasutatud materjal:
Füüsika õpik XI klassile, elekter ja magnetism
vikipeedia