nende erinevus koos näitega. Posteriori tunnetus on sõltuv kogemusest, ta algab kogemusega, ta on empiiriline. A priori tunnetus on puhtast arust, ilma meeli kasutamata. A priori ei eelda kogemusi. Analüütiline otsustus mõtestab millegi lahti, kuid ei lisa midagi, ta on a priori. Selline objekt, mille mõismiseks pole vaja eelnevat kogemust. Näiteks ,,keha", see sõna ütleb ära et tegemist on ulatuvusliku objektiga(Kanti järgi on kõik kehad ulatuvuslikud). Sünteetiline otsustus eeldab aga millegi lisamist. Näiteks ,,keha on raske". Kanti järgi ei saa me sõnast keha välja lugeda, kas ta on raske või mitte ehk me peame talle midagi lisama, teda täiustama. Sünteetiline otsustus on a prosteriori ning tema mõistmiseks on meil vaja eelnevaid kogemusi. Kuid sünteetilisel otsustusega kaasneb ka erand(arvude liitmisel). Arvude x ja y liitmisel saame me kokku nende summa (x+y). Kuid selle vastuse saamiseks peame me kasutusee võtma abivahendid
mitteteadvustatult tajusi produtseerib. Substantsina, mille olemus seisneb mõtlemises, s.t. teadvuses, peab subjekt kõikidest oma seisunditest ja aktiivsustest teadlik olema. Toetudes jumalikule tõesusgarantiile arvab Descartes võivat välistada eelduse, et meil olemasolevad selged tajud ulatuvuslikest asjadest on põhjustatud millegi mitteulatuvusliku poolt. Niisiis peab niisuguste tajude põhjuseks olema midagi ulatuvuslikku. Tajude analüüs ei vii Descartesi aga järeldusele, et ulatuvuslikud asjad omavad kõiki neidsamu kvaliteete, mida meie taju neile omistab. Tajude ja väliste ulatuvuslike asjade vahel võib väita kooskõla olemasolu üksnes selgete ja selgepiiriliste mõistete alusel. Värvi, kõla, maitse jne. aistingud ei ole aga selgepiirilised. Mateeria, materiaalse substantsi, olemus seisneb mitte värvides, lõhnades, maitsetes ja muus sellises, vaid üksnes ulatuvuslikkuses pikkusesse, laiusesse ja sügavusesse, s.t
annaabi.ee 
