Kant ütleb, et kõigi analüütiliste otsustuste ühisprintsiibiks on vasturääkivuse seadus. Samuti on need otsustused oma loomult kõik aprioorsed. Ta seletab oma veendumust sellega, et kui jaatava analüütilise otsustuse predikaati mõeldakse juba eelnevalt subjekti mõistes, siis ei saa teda eitada, ilma et ei satutaks vasturääkivusse Samuti tuleb sellele predikaadile vastupidist eitada subjekti suhtes. Näitena toob ta selle, et kui iga keha on ulatuvuslik, siis ükski keha pole mitteulatuvuslik. Mina saan sellest näitest aru nii, et hetkel on ta lause teist poolt käänanud sedasi, et ei tekiks vasturääkivust. Kui ta ütleb, et ükski keha pole mitteulatuvuslik, siis see tähendabki, et iga keha on ulatuvuslik. Ükski keha pole = iga keha on, pole mitteulatuvuslik = on ulatuvuslik. Selles lauses mängib öeldis suurt rolli. Iga väidet saab tõestada kas sellega nõus olles või seda eitades
näidet (sünteetiline: 7+5=12 ja sirge)+ selgitage, kuidas saate aru, milline on anaüütilise ja sünteetilise otsustuse tunnetuslik tähendus. Analüütiline otsustus on kindlatesse raamidesse pandud mõiste, mille juures ei mõelda enam edasi, vaid tegemist on paratamatusega. Samuti on analüütiline otsustus seotud tugevalt vasturääkivuse seadusega ning aprioorsette tunnetustega. Näiteks on analüütiline otsustus: iga keha on ulatuvuslik ning ükski keha pole mitteulatuvuslik ehk tegemist on vasturääkivuse seadusega ning mõlemad laused on aprioorsed, olenemata kas need põhinevad kogemusel või mitte. Kuna analüütilised laused on aprioorsed otsustused ning nad ei olene sellest, kas on empiirilised või mitte, võib teiseks näiteks tuua kuld on kollane metall. Näide põhineb empiirilisusel, sest kuld on kollane ja kuld on metall ning sellest koosnes kogu mõiste, ilma et seda oleks pidanud edasi arendama
) Kuigi nn. mitteselgepiirilised kvaliteedid ei esita kehasid nii nagu nad tegelikult on, ei ole jumal neid meile mitte asjatult andnud. Neil on oma bioloogiline tähendus kui signaalidel, mis aitavad meil toimida elu alalhoidvalt. Niisiis kõneleb Descartes kahest substantsist mõtlevast ja ulatuvuslikust , või nagu ta ka nimetab res cogitans ja res extensa. Mõtlev substants ei sisalda mingit ulatuvust, ulatuvuslik substants ei mõtle. Kumbki ei sõltu oma olemasolus teisest. Kuid mõlemad sõltuvad oma olemasolus jumalast kui maailma loojast ja alalhoidjast. Selles tähenduses on üksnes jumal tõeliselt kõigest muust sõltumatu ja niisiis ka ainsana tõeline substants. Need kolm teemat jumal, hing ja loodus saavad järgneva aja filosoofia (metaphysica specialis`e) keskseteks käsitusaineteks.
annaabi.ee 
