on sellest kindlasti palju abi. Nõustun Cowley´ga, et tuleb jääda endale täiesti kindlaks ja selgitada õpilastele väga korrektselt, mida neilt nõuan. Kui üks kord järele anda ning jutustamist ignoreerida, siis järgmine tund on lobisejaid juba rohkem. Oluline on ka rahulikuks jäämine ja õpilaste peale mitte ärritumine ning karjumine, sest selline käitumine võib õpilasi veelgi innustada ulakustele ja neile isegi nalja teha. Lisaks on võimalik rakendada erinevaid nippe, mis aitaksid klassiruumis vaikust hoida. Mina eraldaksin teineteisest omavahel jutustavaid pinginaabreid või saadaksin ühe nendest klassist välja rahunema. Seega usun, et lobisemishimulise klassiga hakkama saamisega oleks vaja praktiseerida Cowley poolt välja töötatud esimest taktikat ehk olema kange nagu raudnael. Kindlasti ei ole see lihtne, aga
muusikat ja harjutasime orelil. Koolivend J. sõnas kord, kui harjutasime jälle leeritoa orelil: "Oh, see siin pole midagi, oodake kui tuleval aastal tuleb siia üks suur mängumees!" Kuigi J. rääkis üsna tõsise näoga, ei võtnud me seda kuigi usutavalt. Kuid teisel aastal pidime tunnustama, et J. oli õigus. Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev, kõhn haiglaselt põlevate silmadega poiss. Kogu tema olekus oli midagi ebaloomulikku, ta hoidus eemale koolivendadest, oli kurt ulakustele, elas nagu kuskil eri maailmas. Tema haruldaselt arenenud esteetiline meel ei lubanud talle vähimatki korratust riietel, mistõttu ta kogu oma iseärasustega muutus poiste pilkemärklauaks. Kuid peagi pidid poisid veenduma, et see oli siiski väga hädaohtlik, sest Saar ei mõistnud pilkajatega nalja. Tema äge viha võttis mõnikord õige üleloomuliku ilme, nii et poisid julgesid vaid Saare seljataga teha oma märkusi ja järele aimata tema äkilisi liigutusi ja spontaanset käitumist