Ootamata ära vahistamist põgenes ta taas provintsi. Samal ajal kirjutatud teost lugedes ei oska me seda arvatagi, sest tekstist loeb välja, kuidas hoopis suur armuvalu sundis Francois põgenema. b) François Villon pidi pärast magistri kraadi saamist astuma õigusteaduskonda ning saama kanoonilise õiguse doktoriks, sest sellel ajal oli see vajalik haridus, et elus läbi lüüa. See ei pakkunud aga Villonile huvi. Ta kuulus ulakasse boheemlaskonda ja oli korduvalt segatud kaklustesse ja vargustesse. ,,Suures testamendis" kirjutabki Villon varastest, prostituutidest, kelmidest, poodutest jne. Kuna ta ise liikus sellises ringkonnas, siis olid need teemad talle väga tuttavad ning ta teadis hästi, mis toimub sellises seltskonnas. Ta pilkas eelkõige kohtuvõime ja vaimulikke. Villon kirjutas ka hästi palju surmast. Näiteks kirjutas Villon paksust lõbunaisest Margo'st ja
prantsuse rahvuskangelanna Jeanne d'Arc. Sünninimi oli Villon'il François de Montcorbier, aga kuna teda kasvatas üles vaimulik, kelle nimi oli Villon, võttis luuletaja selle endale kunstnikunimeks. Ta jäi varakult orvuks. Oma andekuse tõttu ja vaimulikust onu abiga suutis madalast päritolust Francois end Pariisis ülikoolis 1449. aastal kunstide bakalaureuseks, veidi hiljem kunstide magistriks koolitada. Ta kuulus ulakasse tudengitest boheemlaskonda ning oli seetõttu korduvalt segatud mürglitesse, kaklustesse ja vargustesse. Ühes kakluses haavas Villon surmavalt üht preestrit ning oli sunnitud Pariisist jalga laskma. Ta elas aastaid hulkurielu. Francois istus vahepeal veel mitu korda vanglas. Kord sattus ta türmi lolli nalja pärast, nagu ta ise kirjutas. See on usutav, sest ta senised soosijad Orleans´i prints ja Bourboni hertsog pöörasid talle siis veel päris palju tähelepanu
annaabi.ee 
