kogu saal samuti silmad ukse poole lõi. Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut, kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees 1 8 sammusid auväärt paater issandas * Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku Ordu kantsler * ja Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof, Louvaini linnapea; härra Clays d'Etu-elde. Brüsseli linnapea; härra Paul de Baeust, sieur Voirmizelle, Flandria esindaja; meister Jehan Coleghens, Antverpeni bürgermeister; meister Gheldolf van der Hage, Genti maaomanike vanem: sieur Bierbecque, Jehan Pinnock, Jehan Dymaerzelle jne., jne., jne
«on mu head sõbrad all ja nad ei lase mind ära viia, ilma et nad mind ei kaitseks. Siiski ei suuda härra de Treville'i musketäride väeosa üksi sõdida kardinaliga, kelle valduses on kogu Prantsusmaa jõud ja kelle ees kuninganna on võimetu ning kuningas tahtejõuetu. D'Artagnan, mu sõber, sa oled vapper, sul on suurepärased võimed, kuid naised saavad sulle hukatuseks!» 421 Jõudes selle kurva järelduse juurde, astus ta esikusse. Ta andis oma kirja uksehoidjale, kes juhatas ta ootesaali ja kadus palee sisemusse. Ootesaalis oli viis või kuus kardinali kaardiväelast. Tundes ära d'Artagnani ja teades, et tema oli haavanud Jussaci, vaatasid nad teda iseäraliku naeratusega. See naeratus näis d'Artagnanile halvaendelisena. Kuid meie gaskoonlast oli raske araks teha või õigemini, tänu suurele uhkusele, mis on omane sealt maalt pärinevatele inimestele, ei lasknud ta kergesti välja paista seda, mis toimus ta hinges -- juhul kui see,
annaabi.ee 
