järgi. Kütuse analüütilist proovi segatakse avatud purgis lusika või labidakesega, misjärel võetakse erinevast sügavusest 2...3 kohast kaalutised 1 ± 0,1 g ja paigutatakse eelnevalt kaalutud tiiglitesse. Kütus peab paiknema tiiglis ühtlase kihina. Tuhasisaldus määratakse paralleelselt kahe kaalutisega. Muhvelahi peab olema eelnevalt kuumutatud temperatuurini 850...870 C. Ahjuuks avatakse ja plaat tiiglitega asetatakse ahju ukseavasse. Seal hoitakse plaati söe ja antratsiidi tuhastamisel 3 minutit ja 5 minutit põlevkivi tuhastamisel. Seejärel lükatakse plaat muhvelahju kiirusega 2 cm/min. Kui tiiglid on jõudnud muhvelahju keskele, ahju uks suletakse. Põlevkivi kuumutatakse temperatuuril 850...870 C 25 minutit. Seejärel võetakse plaat tiiglitega ahjust välja, tiigleid jahutatakse 5 min õhu käes, seejärel eksikaatoris kuni toatemperatuurini ja kaalutakse. Kontrollkuumutamist ei tehta
... (Kummardab Katjale) Madame, tuhat vabandust. (Mihhail lahkub.) KATJA: Huh...! (Mihhaili osatades) Aleksandra! (Belinski võtab taskust oma väikese sulenoa.) BELINSKI: Palun. See on see, mille ma sulle tagasi tõin. KATJA: (rahulolevalt) Mul ei ole kunagi sulenuga olnud. BELINSKI: See on kõik, mis mulle alles on jäänud. VAHESTSEEN JAANUAR 1837 Muusika. Nõjatudes kontsertsaali ukseavasse, uurib 37-aastane poeet ALEKSANDER PUSKIN äärmiselt rahulolematul ilmel publikut. Ta pilk kohtub kellegi pilguga, ta pöörab pea järsult kõrvale ja lahkub. Kostub kauge, mitte siit ilmast pärit püstolilask. VEEBRUAR 1837 Öö. Belinski tuba valgustab rasvaküünal. Belinski, palitu seljas, mässib ümber kõhu kihiti ajalehepabereid lisasoojuse saamiseks, samal ajal määrdunud taskurätikusse köhides. Stankevits, väljaminekuriided seljas,
mulle arstibrigaad, see köhib siin juba viimast sooja õhku.“ 143 Alustatakse abi andmisega. Vasakul käel mõõdetakse vererõhku, paremale käele, mida silmanähtavalt närvis abikaasa parajasti silitab, tahab õde veenikanüüli panna. Öeldes: „Ärge nüüd niimoodi närvitsege, meil on kõik kontrolli all. Minge parem teise tuppa,“ saadab ta naise mehe lähedusest minema. Naine jääb nuttes ukseavasse seisma, jälgib toimuvat ja mainib, et tema mees oli libisenud ja kukkunud ning et tollel on diabeet ja KOK. Õde, kelle kogu tähelepanu on veenikanüüli panemise juures, pomiseb: „Jajah, selge see,“ aga ei teadvusta kuuldut täielikult. Mõne minuti pärast saabub ka arst, kes mingil hetkel vahemärkusena heidab, et niisuguse „natukese õhupuuduse“ pärast poleks teda tegelikult vajagi olnud. Ta manustab patsiendile bronhe laiendavat ravimit ja laseb tolle sõidukisse viia
annaabi.ee 
