Silveril oli vend Valdur, kellega nad tegid korteris remonti. Ola kahtles oma armastuses, Ola sai hästi oma korterikaaslase Irinaga läbi. Vanatädi korter oli olnud suurem, kuid nüüd oli Ola ja tema mehe käsutuses vaid 1 tuba. Silver soovis last, kuid Ola tahtis õiget aega. Ola pidi vastu võtma töö juures külalise, kuid ühe asemel oli neid hoopis 4. Silver oli kirjandusteadlane, aspirant. Ola ainuke sõbranna Kaida tuli neile külla ja rääkis, et oli abiellunud ukrainlase, Leoga. Vanatädi oli jätnud Olale riideid. Kaida oli õmbleja ning väitis, et kui eraelus on asjad halvasti, ei saa ka tööd korralikult teha. Bobrin tuli kord külla ning Silver tegi koerahäält, Bobrin tegi pardi häält. Ola kaotas lapse, arst manitses, et miks oli nii läinud, noor naine ikkagi, tõstis end ära või midagi. Haiglasse tõi Silver talle õunu ja apelsine. Naine, kellelt laenati nuga, nägi, et Silver armastab Olat.
Surmajuhtumid energeetikasektoris ajavahemikul 1970-1992 Kuidas saada üle tuumaenergiaga seotud hirmudest? Sveitslaste raporti kohaselt on tuumaenergia ligikaudu 40 korda ohutum kui kivisöel või naftal põhinev energia tootmine ning ohutum isegi ,,rohelisest" hüdroenergiast. Kui paljud arvasid, et Tsornobõli tuumakatastroofi tagajärjel suri tuhandeid, isegi miljoneid inimesi, siis tegelikult hukkus üksnes 75 inimest. Õnnetus lühendas kindlasti nii mõnegi ukrainlase või valgevenelase eluiga mitme nädala võrra, kuid tohutute inimkaotuste pidev ülekordamine on väga suur vale. Igapäevane oht Gaiale Oma igapäevast elu elades anname me peaaegu kõik oma isikliku panuse Gaia purustamisse. Tänu meie saastamisele on atmosfääris juba vähemalt pool teratonni süsinikku rohkem. Kui me suudame globaalse kliimasoojenemise üle elada, jõuavad tuleviku ajaloolased järeldusele, et üks meie suurimaid vigu oli liigne hirm vähktõve ees
Kuid vastaste tulistamine vaikis ja meie saime end tagasi tõmmata. Meile järgnev auto viis mind kohe haiglasse ilma, et ta oleks sellest minu sõpradele teatanud. Selle vahejuhtumi puhul pean allakriipsuiama Leegionis valitsevat solidaarsust. Kui minu grupp jõudis garnisoni tagasi ja nägi, et ma puudusin, läksid viis sõpra kartes, et olen jäänud üksi silla juurde haavatuna maha, kohe oma pead mind sealt öösel otsima. Ma ei unusta kunagi nende kahe sakslase, venelase, ukrainlase ja poolaka julget sammu. Nad mind muidugi sealt ei leidnud ja said alles järgmisel hommikul teada, et olin haiglas. See luurekäik maksis mulle 2 nädalat õlaga kipsis. Viimaks tuli ometi ka minu kord minna mehistama ühte garnisonist eemal asuvat toetuspunkti. Kuna vahepeal oli mind ülendatud kapraliks, siis anti minu käsu alla just eelpoolmainitud silla juurde asutatud toetuspunkt Phu-Quoi pagoodas. See post oli mehitatud
annaabi.ee 
