aastal. Viimati nimetatud sündmust on peetud oluliseks, kuna arvatakse, et just see andis Katariina 2-le tõuke, et alustada muudatuste läbiviimist. Pärast Uusikaupungi rahu allakirjutamist 1721a. haldusjaotusena Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa vahel, mis omakorda jagunesid maakondadeks ja omakorda jagunesid kihelkondadeks. Keskvõim kinnitas kroonuametkonna Baltikubermangudes alates 1725a Eestimaal ja 1728a. Liivimaal ukaasidega, mis sätestas kubermangu asutuste ametnike normkooseisud ja nende palgad, kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783a. Provintsiaalvalitsuse eesotsas seisis kindralkuberner, kelle nimetas ametisse monarh ja kes allus vaid monarhile ja senatile. Teistel valitsusinstitutsioonidel ei olnud õigust kuberneridele ettekirjutisi teha. Kindral kubernerile allus kogu kubermangu riiklik bürokraatiaaparaat, tema abiliseks määrati kohaliku
moodustati valimise teel duumamonarhia. Sellessegi tuleb suhtuda ettevaatlikult. Vm-l polnud õiget parlamenti ega konstitutsiooni. Riigiduuma volitused olid õige piiratud. Oli olemas, aga temas nähti pigem nõuandvat kui seadustandvat organit. Seadusprojektid lähtusid kas valitsusest või keisri õukonnast, riigiduuma sai vaid heaks kiita hääletamise teel. Keisril oli üsna suur vabadus panna seadusi maksma oma ukaasidega. Lisaks riigiduuma moodustamisel toimus oluline murrang- I ja II riigiduuma ei vastanud keisri lootustele, valitsuse lootustele, saadeti ennetähtaegselt laiali. 3.juunil 1907, kui II riigiduuma laiali saadeti, muudeti ka senist valimisseadust, III ja IV riigiduuma kujunesid valitsusele kuulekateks- aadliduumad. Neis oli selgelt tajutav, kellele tahetakse Vene riigis anda suurem otsustamisõigus ja kes tahetakse kõrvale sundida. Domineerisid selgelt
annaabi.ee 
