Teatevahetuseks loetakse hetke, mil eelmise etapi lõpetanu puudutab raja otsas seina. Ujumisrekordeid registreeritakse eraldi 25 ja 50 m pikkustel radadel. Võisteldakse ka pikamaaujumises ehk avaveeujumises. Ujumisspordi eriliik on kujundujumine (EE, 1998). 1.3 Ajalugu Esimesed kirjalikud teated ujumise kohta pärinevad Egiptusest Keskmise riigi ajastust. 1515. aastal korraldati Veneetsias koos sõudevõislusega ka võiduujumine. Sportlik ujumine sai alguse Suurbritanniast. Esimesed ujumisdemonstratsioonid toimusid 1837. aastal Londonis, 1869 asutati esimene ujujate organisatsioon Suubritannia amatöörujujate liit ja 1877 korraldati esimesed rahvuslikud meistrivõistlused. Esimesed rahvusvahelised võistlused toimusid 1889 Budapestis. Olümpiamängudel võistlevad ujujad aastast 1896, maailmameistrivõistlusi peetakse aastast 1973 ja euroopameistrivõistlusi aastast 1926 (Wales, 2010). Eestis sai sportliku ujumine alguse 1910, kui Pirital korraldati esimesed
121 osati Lähis-Ida maades tänapäeva krooli ja rinnuliuumist meenutaval viisil vees liikuda. Esimene kirjalik tõend ujumise õpetamise kohta on pärit Egiptusest Keskmise riigi ajast (2052-1670 eKr).2 Varasemad teadaolevad ujumisvõistlused peeti Veneetsias 1515. aastal koos sõudevõistlustega. 1532. aastal ilmus Augsburgis esimene ujumisalane raamat. 19. sajandi alguses oli ujumine juba levinud harrastus. 3 1837. aastal toimusid Londonis maailma esimesed ujumisdemonstratsioonid. Inglased korraldasid 1877. aastal esimesed meistrivõistlused. Esimene ujumise MM peeti 1973. aastal Belgradis. Eestis sai sportlik ujumine alguse 1910. aastal, kui Pirital korraldati esimesed ujumisvõistlused 50m ja 300m distantsil. Juba varem oli saanud pikamaaujujana rahvusvaheliselt tuntuks Tallinnas pärit Richard Tiswelt. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1919. aastal Pirital. Ujumisega tegeldi peamiselt Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Viljandis ja Sindis.
annaabi.ee 
