See on tekkinud tänu arengule, mis ühendas mitmed muudatused kehaehituses, et kujuneks loom, kes on piisavalt kerge õhus püsima ja piisavalt tugev seal edasi liikuma. Ruiklaste sugukonna liigid jässakad, jalad pikkade varvastega, peidulised ja häälitsevad pms. öösel; kurglased (st. sookurg) suur pika kaela ja pikkade jalgadega lind. Väikesevõitu, külgedelt lamendunud, tihnikutes kulgemiseks kohastunud kere ja madalate jalgadega linnud. Kurglased on peente jalgadega, varvaste vahel ujulest puudub, ent sellest hoolimata ei vaju kurglane sohu. Taraplased on üsna suured ja pelglikud linnud. Nad on küll lennuvõimelised, kuid eelistavad siiski oma tugevate jalgadega maapinnal viibida. Joonis 1 Lindude välisehitus Lindude kergus tuleneb luustiku kaalu vähenemisest, sest paljud luud on õõnsad. Suled täidavad kahte ülesannet. Esmalt moodustavad nad täiusliku kehakatte õhukeeriste vähendamiseks, tehes sellega lendamise võimalikuks. Teiseks on suled haruldane
Lindude jäljed Linnud toetuvad maapinnal kõndides ainult varvastele ning jookse, mis moodustab jala varvastele kõige lähemal paikneva osa, ei puuduta maad. Linnu jalal ei ole kunagi rohkem kui neli varvast., millest tavaliselt kolm on suunatud ettepoole ja üks taha. Jalgade kuju kajastub ka jälgedes, varieerub palju ja räägib eri liikide ja liigirühmade elukeskkonnast, eluviisidest ja mõnikord ka toitumisviisidest. Nii suurendab veelindude jalgade pindala ujulest, kurvitsalistel jälle on pikad, saledad varbad, mis haraliaetuna sobivad ka väga pehmel pinnasel kõndimiseks. Kanaliste varbad aga on lühikesed ja töntsakad, jooksmiseks kohastunud ning neil on jäikade, harjaselaadsetest sarvsopistustest moodustunud lumeking, mis aitab lumes liikuda. Värvulistel omakorda on pikk painduv tagavarvas, mis esivarvaste poole painutatuna tagab tugeva haarde oksa ümber. Linnud liiguvad maapinnal kas hüpeldes, kõndides või joostes
annaabi.ee 
