Väga vastupidavad munad. Vastsed levivad tuulega. Vesilest ja merilest Vesilest Ladinakeelne nimetus: Hydrachnellae. Eelistab seisuvett. Värvus: erepunane, kollakas, roheline, sinine, mõnikord ka kirju. Olemas üle 2 000 liigi. Täiskasvanud isendid on ligikaudu 1-2 mm pikkused, kuid leidub ka 8 mm pikkusi. Mõned liigid elavad veetaimestikul. Sile ja ümar keha, mis sageli on kaetud ogadega. Jalad varustatud ujukarvadega. Merilest Ladinakeelne nimetus: Halacarae. Pikkus: 0,2 - 1,7 mm. Toitub vetikatest, kõdunevatest loomajäänustest, väikestest selgrootutest ja nende munadest. Tuntakse umbes 200 liiki. Karpvähilised Ladina keelne nimetus: Ostracoda. Pikkus: kuni 2 mm. Elavad sageli põhjalähedas vees. Maailmas tuntakse 5 700 liiki. Eesti vetest on leitud 93 liiki. LÕPUSHÄNNALISED Ujuvad tundlate ühtlaste löökide abil. 1-2 paari jalgu
Kõik jäsemepaarid on erineva ehitusega: eesmine jalapaar lühike, ühelülilise ja lusikakujulise käpaga. Keskjalad peened ja pikenenud, samuti ühelülilise käpaga, tipul küüniste paar. Tagajalad on lamendunud, tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena. Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole. Selgsõudurlaste keha alakülg on lame, seljapool kumer. Jalad moondunud pikkade ujukarvadega kaetud aerudeks. Röövloomad. Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid. 61. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Valmikud liblika moodi, kuid tiivad pannakse tagakeha kohale katusena kokku ja on soomuste asemel kaetud peente karvakestega; värvus enamasti pruun või hall.
annaabi.ee 
