kõva põhjaga rajal. Vabatehnikat ehk uisutehnika saab jagada järgnevalt: ,,Enkeldans" on kiireim keppidega tehnika, mida kasutatakse siledal maal. Kätega tõugatakse kas ainult vasaku või parema jala tõukel. Selle tehnika kohta on Eestis kasutusel termin ,,Mogren" ehk kiire lausikutehnika. Üks teine tehnika on ,,doppeldans", mida kasutatakse kergetel vastunõlvadel. See tehnika sümmeetriline, mis tähendab, et tegemist on paaristõukelise ühesammulise uisustiiliga, kus kepitõuge kaasneb iga sammuga. Eestis kasutatakse selle tehnika jaoks terminit ,,Wassberg" ning see on üks olulisemaid tehnikaid. ,,Padling" on stiil, mida rakendatakse, et saada üle järskudest küngastest. Eestis nimetatakse seda uisutehnika baastehnikaks ehk tõusutehnikaks. Sooritus on morgrenile sarnaselt ebasümmeetriline, kuid tõukesuuna poolne kepp on eespool. ,,Friskøyting" on tehnika, kus ei kasutata suusakeppe, ning on kiireim stiil, mida kasutatakse laskumisel
kogus üha populaarsust, aga ametnikud ei osanud tükk aega võtta selget seisukohta, mida kummalise sõiduviisiga peale hakata. Tehti piiranguid, millistel lõikudel võib uut stiili kasutada ja kus mitte. Kunagine Norra kuulsus Ove Aunli näiteks jäi ilma Sarajevo olümpiamängude hõbemedalist, sest "uisutas" finisikoridoris, kus seda teha poleks tohtinud. Iseäranis keskeurooplased avaldasid survet aeglasema klassikalise sõiduviisi välja vahetamiseks uisustiiliga. Neile oli uus sõidutehnika rohkem konti mööda. Põhjamaad olid tugevamad nn vanas stiilis. Võitlus oli äge, kuni lõpuks anti eluõigus mõlemale sõidustiilile. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises, osa vabastiilis. Laskesuusatamises ja kahevõistluses saavutas uisustiil aga seljavõidu. Vana head "klassikat" seal enam ei tunta
annaabi.ee 
