suudetakse minna astumiselt libisema. Klassikaliste suusatamisviiside jaoks peaks olema hea suusarada (jälg) . Uisutehnikaks vajatakse samasugust lauget , kuid hea ning tasase pinnasega rajalõiku. Uisutehnika tundub lihtne olevat, aga... Uisutehnika on paarikümne aastaga võitnud klassikatehnikaga peaaegu võrdse seisu. Sageli haarabki mõni harrastussuusataja hoobilt uisutehnika kui kergema liikumismooduse järele, aga tegelikult selgub hiljem, et uisklemine polegi nii lihtne. Ja veel, kui klassikalisi suusatamisviise kasutades sumad kas või paksus lumes, siis uisutehnika nõuab head ettevalmistatud rajapõhja ja piisavalt laia sõiduruumi. Uisutehnikaga sõitmisel võiks tasakaalu järele panna paar hüüumärki. Tähtis on teinegi märksõna raskuse ülekanne suusalt suusale. Uisutehnika valdamiseks pead oskama suuskadel lausa "tantsida", suutma suuska käärselt nii ühele kui teisele poole juhtida see on uisutehnika kirjutamata reegel
tõstma, etteviimise ajal ei tohi pöid lasta suusaninal langeda, suusk tuleb igaks sammuks eraldi lumele asetada sõidu suhtes nurga all (ca 30°), tõuke lõpul jalapöid lõtvub; - Suusal ei ole seisufaasi, tõugatakse libisevalt suusalt, valdavalt libisetakse ühel suusal. Sellele vaatamata sõidavad paljud poisid uisku ja suhteliselt kehvasti klassikalist tehnikat. Põhjusteks võib olla: uisklemine on kiirem, määrimine lihtsam, klassikajäljed lõhutakse tihti ära ja pole kohta klassika tehnika harjutamiseks, mood (sõidetakse rohkem). Klassikalise- ja uisutehnika kasutamise kohta on kasutusel järgmisi seisukohti: - Noorte treeningus kasutada 50-70% klassikalist ja 30-50% uisutehnikat. Võistlustel olgu vahekord 50:50% või mõningatel seisukohtadel kuni 70:30%. Põhjuseks peetakse, et mahukas uisutreening võib soodustada selgroo- ja vaagnapiirkonna
annaabi.ee 
