olla võivad. Elisabethi ema oli väga kuri ning ei lubanud teda õhtuti välja ballile minna, mis toimusid kuningalossis kuningapojaga. Kuningas kuulutas välja võistluse, kes tantsib minu pojaga kõige paremini saab printsi endale. Merineitsi mattis selle mõtte otsejoones maha, sest esiteks tema emale ei meeldiks see ja teiseks ta ei oskaks üldse tantsidagi. Elisabethi teenianna aga innustas teda nii palju, et printsess oli nõus osalema ja igapäev uimerdamise asemel tegi ta tantsutunde lossi saalis. Mõõdus ühel emal seitse last. Lõpuks jõudis kätte kaua oodatud nädalavahetus. Kuninga lossi oli kutsutud kõik naised kes vähegi oskasid tantsida. Teenia soovis talle kivi kotti ja nii merineitsi teele läksgi. Enne tantsule minemist pidid neiud ütlema printsile ühe tundmatu lause. Merineitsi ütles: ,, Teine mees teisel pool mäge, aga kumbki ei saa teineteisega kokku!"
ühele pulgale laisklemisega. See on arusaadav ja kooskõlas isegi mitte lääne ühiskonna moraali, vaid igasuguse ühiselu nõuetega selleks et see toimiks, ei tohi keegi teiste seljas liugu lasta ja peab teiste heaks teinekord ka oma loomuomasest aeglusest, saati veel laiskusest, võitu saama. Kuid tänapäeval kiputakse laps välja viskama koos pesuveega, sest laiskuse ja sihitu uimerdamise kõrval on ometi olemas ka teistsugust aeglust: süvenemisaeglust, settida laskmise aeglust või näiteks kirjanduslikku aeglust, mida on kunagi maininud hea kolleeg Jan Kaus. Ta läks isegi nii kaugele, et nimetas tänapäeva kiirusest pakataval ajastul kirjandust ruumiks, kus kehtib teistsugune aeg. Säärane aeg, millesse minemine eeldab meilt ümbritseva maailma rütmi maharaputamist ja aegluse maailma sisenemist, aegluse avastamist.
annaabi.ee 
