Kahe ääretuse vahel ... hakkas võrsuma Merel ihalen kallast Saad korra rüübata, kui algab lahtumine. ja kaldal merd. Käest puruks kukub kilgendav kristall. Pimedas surmavallast Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine, läbi viib mõtete lend. ja uhmjat udu ujub pahinal. Hing kaugust kirgab veel, kui algab lahtumine Tuul aina puhub ja puhub. ja piksed pimenevad kahinal. Aiman tas iseend See, mis meid ligindab, on lahkumine. nägevat päevades, kuhu
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost. Sa oled ese, mina sinu vari. Ma olen vaev ja sina oled troost. Sind ahistan ma, oma kaitsjatari. ...kaks sõna hääbumatust muinasloost... Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma Saad korra rüübata, kui algab lahtumine. Käest puruks kukub kilgendav kristall. Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine, ja uhmjat udu ujub pahinal. Hing kaugust kirgab veel, kui algab ahtumine ja piksed pimenevad kahinal. See, mis meid ligindab, on lahkumine. Öö. Uni. Õli vaikib tahi all. Et elujõud on ulmamahtumine, ei enam meelde tulegi vist tal... Kuigi on nii palju lilli... ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski. Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
annaabi.ee 
