tohtinud lahendussõna pealkirjas mainida. Kuid kui hoida lahendussõna varjus, ei oleks selle avaldamisel efekt nii suur, sest metafüüsilise mantli lahtinööpimine paljastaks vaid selle, et rahvas saab teada nime, mida nad siiani juba teadnud olid. Komöödias oleks aga ministri saladuse paljastamine midagi reaalsemat – kukkur rahaga. Sisimas respekteerib haritud inimene abstraktset mõtlemist, mõtleb sellest kui liiga suursugusest. See tundub olevat asi, millega seltskonnas ei uhkustata. Autor võrdleb seda liiga kallite riietega, millele võib seltskond viltu vaadata. Haritud inimene ei mõtle abstraktselt, sest abstraktne mõtlemine on liiga kerge ja tühi, ta pigem otsib loogilisi lahendusi. Need, kes mõtlevad abstraktselt, üldistavad. Näiteks hukkamispaigale viidavast mõrvarist mõtleb rahvas kui võikast ja labasest mõrtsukast. Haritud inimene aga näeb siiski inimest, kes
Võimudistantsi norm on seotud sellega, kui lubatav on ebavõrdsus ja kui suur on ühiskonnas valitsev omavaheline sõltuvus. Ebavõrdsusega seonduvad väärtused on lähedalt seotud võimu teostamisega seotud väärtustega. Ühiskondades nõutakse võimult erineval määral enese legitimeerimist: kõrge võimudistantsiga ühiskondades vähem, madala võimudistantsiga ühiskondades rohkem. Madala võimudistantsiga ühiskondades on võim miski, mida peab peaaegu häbenema ja millega ei uhkustata (Hofstede 1984,1999). Taani kuulub väiksese võimudistantsiga kultuuride hulka. Ta on üks nendest maadest, kelle ühiskonnas valitseb ebavõrdsus, ning seda tuleb võimalikult palju seal vähendada. Taani riigi hierarhia seisneb ebavõrdsetes rollides, mis on loodud just mugavuse pärast. Hofstede nendib, et väikese võimudistantsiga kultuurides on vabaduse eeldus võrdõiguslikkus ning austus üksikisiku vastu; suure võimudistantsiga kultuurides on vabaduse eeldus taktitundelisus, orjus
annaabi.ee 
