Ohtlikum oli mul inimeste keskel kui loomade keskel, ohtlikke teid käib Zarathustra. Juhtigu mind mu loomad!" Kui Zarathustra seda oli öelnud, mõtles ta pühaku sõnule metsas, ohkas ja ütles oma südames nõnda: ,,Oo, et oleksin targem! Oleksin ma nii põhjalikult tark nagu mu madu! Aga ma palun küll võimatut: ma palun nii siis oma uhkust, et see alati kõrvu käiks mu tarkusega! Ja kui kord mu tarkus must lahkub: - ah, ta armastab minema lennata! - lennaku siis edasi mu uhkuski ühes mu rumalusega!" - - Nõnda algas Zarathustra loojak.
roli oma alguse juurde tagasi. Karjus laks iiles, eemale kiilast, ja jattis selle elanikud nende igapae- vaste tegemiste juurde. Ta siida oli roomus - maed olid teda oodanud. Maed, mis ei lobisenud tiihja, kuid vastasid alati, kui neilt midagi kiisida. Maed olid igivanad, vanemad kui iikski inimene, vanemad, kui iikski inimeste mote vDi sona, mille iile nad uhkust tundsid. Maed olid vanemad kui uhkuski, kuid ometl olid nad uhkemad koigest. Ja kuna maed olid nii vanad, siis teadsid nad palju tarkusi. Toesti - nad olid palju nainud. Kuid ometi olid maed ka noored. Ja seda teadis iiksnes lambakarjus, seesama,kes kevadtuulte ohutusellammastega iiles liiks. Aga seeoli tema saladus. Karjus kuulas magesid, tal oli selleks aegaja maed astusid ajast valja
annaabi.ee 
