Nad tulid siia nö esmaste asukatena, liikudes taanduva jää järel. Kõige tõenäolisemalt on Eesti asukad pärit tänapäeva Ukraina alalt. Soomeugrilastest lõuna pool Euroopas elasid indoeuroopa keeli kõnelevad rahvad, kes seoses soodsama kliimaga võtsid põllumajandusliku eluviisi varem üle. Järk-järgult kliima soojenes ja viljelusmajandusele läksid üle ka soomeugri rahvad. Järk-järgult võeti üle ka keel: geneetilistest soome- ugrilastest said keeleliselt ja kultuuriliselt indoeurooplased. Indoeuroopa keeli kõnelesid nad aga soome-ugri-päraste vigadega. Germaani keeled kujunesidki nii, et soome-ugrilased ei osanud indoeuroopa keeli korralikult hääldada. Näiteks tänapäeva Põhja-Saksamaal võeti Wiiki arvates keel üle umbes 4000 ema. Tegelikult kaasnes keelevahetusega siiski ka teatud geneetiline segunemine, kuid uut rahvastikku lisandus vähesel määral.
Kõige suuremat tähelepanu pööratakse alati keelele. Selle alusel suur osa inimesi ka määrab end. Keelenähtusi on raske dateerida. Juurte otsimisega tegelevad keeleteadlased ja ka antropoloogid. Nüüd on siia lisandunud ka geneetikud, kes saavad tänu dna-uuringutele kindlaks teha teatud varieerumisi eri rahvaste juures. Seetõttu on neil ka võimalik määrata erinevate rahvaste, kultuuride sugulusaste. 1990. aastatel loodi uus mudel Eesti ajaloost. Vanem õpetus Soome-ugrilastest pärineb 19.sajandi esimesest poolest, mil Mattias Kastree pani kirja, et soome-ugrilased on mongolite järeltulijad või vähemalt ida-euroopast tulnud. Kui aga inimesed käisid Ida- ja Põhja- Venemaal leiti, et ka seal on soome-ugrilasi. 19.saj hakati kujutama keelepuu mudeleid, kus iga keel pärineb mingist varasemast sama keele tüvest, alguses liiguti lihtsalt edasi ja edasi. Kunda kultuuri matuste uurimisel (Lätis) selgus, et tegu on läänest tulnud inimestega
annaabi.ee 
