liitlaseks ning seeläbi ka Stalini-Kamenevi-Zinovjevi poolehoidjaks. Trotski jätkas armee ja laevastiku rahvakomissarina. Mais 1924 toimus partei 13. kongress. Uude poliitbüroosse valiti Lenini asemele Buhharin, teised liikmed jäid samaks. Liikmekandidaatideks valiti Molotov, Rudzutaks, Kalinin, Frunze, NKVD juht Dzerzinski ja rahanduse rahvakomissar Sokolnikov. Sekretariaati hakkasid peale Stalini ja Molotovi kuuluma Andrei Andrejev (1895-1971), Lazar Kaganovits (1893-1991) ja Nikolai Uglanov (1886-1937). Trotski oli pideva kriitika tõttu sunnitud jaanuaris 1925 lahkuma nii rahvakomissari kui Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametikohalt. Seejärel aga pööras Stalin kriitikatule Kamenevi ja Zinovjevi suunas, saades selleks toetust Buhharinilt, Rõkovilt ja Tomskilt. Trotski esialgu jäi neutraalseks, 1926 kujunesid tema pooldajad Kamenevi ja Zinovjeviga aga liitlasteks. Stalini poolt kontrollitud parteis neil edulootust siiski ei olnud.
Kuigi Stalin oli 20nda keskel saanud lahti oma põhilistest vastastest, polnud seoses NEP-i eelseisva lõpetamisega ja üleminekuga indust-kollektiv-le, polnud partei juhtkonnas üksmeelt. Mitmed vanad kaardiväelased leidsid, et Stalin forsseerib asjade käiku üle. Ennekõike oli nt Aleksei Rõkov, kes oli saanud 1924 pärast Lenini surma valitsusjuhiks, Rahvakomissaride Nõuk esimeheks. Nikolai Buhharin, pärast Zinovjevi maha võtmist Kominterni ees. Mihhail Uglanov Ametinõukogude esimehena. Uus opositsioon, mida hakati nimetama paremkallakuks, ei saanud forsseerida asju nii, nagu olid seda teinud Trotski ja Zinovjev- ajalehed olid allutatud KK-le, nemad seda kasutada ei saanud. Polnud ka mõeldav apelleerida rahva poole, kutsuda kokku suuri rahvamiitinguid või tööliskoosolekuid, tudengite koosolekuid jne. Kogu sisevõitlus toimus vaid partei kõige kõrgemates tippudes, partei KK-s.
annaabi.ee 
