Seda saab jagada veel kaheks pooleks: esimene pool ja teine pool, eraldusjooneks oli Jüriöö Ülestõus 1343 Muinasaja lõpul oli eesti elanike arv kusagil 150 000, pärast Jüriöö ülestõusu elanike arv langes, elanikke oli 100 000. Keskaja lõpuks elanike arv jälle tõusis, elanikke umbes 250 000 - 300 000. Vallutajad sõlmisid erinevate maakondadega erinevad lepingud. Lepingud võisid olla suulised või kirjalikud ja kõige karmimad tingimused nendes lepingutes olid kahel maakonnal: Ugandil ja Sakalal. Millest see võis olla tingitud? - Nad võitlesid kõige rohkem vastu, vallutajatel oli kõige rohkem tegemist nendes piirkondades. Saarlaste leping oli kõige lihtsam, sest nad alistusid. Maa läks vallutajatele, eesti talupoeg ei olnud enam maa omanik vaid temast sai maa kasutaja. Kohtupidamise õigus läks eestlaste käest uute maaisandate kätte. Samas uued maaisandad kohtumõistmise juures suuresti lähtusid eestlaste tavaõigusest.
Hiljem saksastusid (Maydellid) Rõhumise suurenedes, ja lepinguliste õiguste rikkumisega (omandiõigus jm.) seoses on eestlased käinud isegi paavsti ja Saksa keisri ees, mõlemad on andnud kaitsekirju eestlastele. Pärast vallutamist jagati eesti ala vallutajate vahel. Võõrvõimu esimestel sajanditel säilis veel palju eestlaste muistseid vabadusi ja õigusi. Alistumisel sõlmiti lepingud. Tingimused olid maakonniti erinevad: kõige raskemad olid Sakalal ja Ugandil, kõige kergemad (säilisid kõige suuremad vabadused ) saarlastel. Maa vabaduse kaotus andis eestlastele märku: 1) nõue teha läbi ristimine ja täita kristlikke usukombeid; 2) alaliste, esialgu mõõdukate maksude sisseseadmine (kümnis,- kümnendik saagist või hinnus kindla suurusega naturaalmaks 3) suuremad kohustused piirdusid osavõtuga maa uute peremeeste sõjakäikudest ning kirikute, osalt ka linnuste ehitamisest.
annaabi.ee 
