. . nagu koera . . . Oo! Ma ei teinud . . . muud . . . kui ütlesin . . . oo! . . . oo! . . . » Haledus pani Jaanuse südame lõhkema. «Kas külma vett on toas?» küsis ta vanamehelt, kes tuimalt kui puupakk paigal lamas ja vastuse asemel ainult pead raputas. Jaanus tõusis ja vaatas otsides ringi. Ühest nurgast leidis ta ämbri, haaras selle kätte, käskis vanameest linaseid nartsusid otsida ja läkjs ise õue, kaevust vett tooma. Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu kallal nurgas. Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama. «Noh, kas leidsid?» küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas j a» selle sisemust soris. «Pagan võtku, mina'p siit leia hilpugi,» urises vanamees. Jaanus läks ise kirstu juurde, otsis ja leidis viimaks tüki peenemat linariiet. 65
urgastesse. Kui õnnetu tütarlaps oleks veel kirikus olnud, oleks Quasimodo ise ta timukate kätte toimetanud. Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis, pistis pea kõigisse aukudesse, valgustades meeleheitlikult oma tunglaga kõiki võlvialuseid. Isaloomgi, kes oma emase kaotanud, poleks nõnda kisendanud ega pead kaotanud kui Quasimodo. Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks
annaabi.ee 
