Liivi lahe rannikumadalik ja Soomaa, põhjast Kõrvemaa lõunaots, idast põhiliselt Võrtsjärve madalik ja ka Valga nõgu, lõunas ulatub Läti piirini. Põhijoontes sarnaneb Sakala kõrgustik kolmnurgaga, mille põhjatipp ulatub Navesti jõeni, lõunajalam on Läti alal. Sakala kõrgustiku pindala on 2792 km2 ja see moodustab omakorda ligikaudu 6,2 % Eesti pindalast. Sakala kõrgustik on kulutuskõrgustik see tähendab Kõrgustik paikneb Devoni liivakivist tuumikul, pinnamoelt on ta orgudega liigestunud lainjas-künklik lavamaa, kuid maastik on vahelduv ja eriilmeline. Jääaegadel tugevasti kulutatud aluspõhjale on peamiselt viimasest liustikust jäänud mõne meetri paksune punakaspruunist moreenist koosnev pinnakate. Pinnavormid Kõrgustiku servaaladel (Suure-Jaani, Leebiku, Suislepa ja Tarvastu ümbrus) on madalaid voori ja voorelaadseid künniseid, jääkulutusnõgudes soid (Pahuvere, Rubina, Lagesoo) ja
peaaegu vallutanud Nõukogude tanketi. "Erna" aktiivne tegevus põhjustas Nõukogude võimudele tõsist peavalu. 1941. juuli lõpupäevadel koondati "Erna" vastu mitu hävituspataljoni ning NKVD üksusi. 31. juulil tõmmati piiramisrõngas kokku ning asuti ründama. Mets oli aga täis relvituid naisi-lapsi-mehi. Et neile põgenemistee lahti hoida, paisati ülekaaluka vaenlase vastu rühm "Erna" mehi. Nad hoidsid vaenlast kinni, et metsas end varjavad inimesed saaksid põgeneda. "Erna" tuumikul õnnestus hiljem piiramisrõngast välja murda. Sellele reageerisid hävituspataljonid metsiku terroriga kohaliku tsiviilelanikkonna kallal. Hävituspataljoni kätte sattunuid põletati elusalt, mõnda piinati enne hukkamist. Andmed poolte kaotuste kohta on erinevad, kuid "Erna" kaotused olid tunduvalt väiksemad ründajate omadest. Alfred Käärmann kirjutab metsavendade sõjast niiviisi: Metsavend peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt
annaabi.ee 
