Vähe on emiteeritud korporatiivseid võlakirju. Samuti on üliharva emiteeritud avalikult uusi aktsiaid. Tehingud on toimunud enamasti suunatult kindlatele investoritele. Vaid vähesed börsiettevõtted on seadnud ametlikult eesmärgiks aktsionäride vara väärtuse maksimeerimist. Paljudel juhtudel on jäetud ettevõtte tegevuse mission täpsemalt sõnastamata. Eesti börsiettevõtete puhul on enamus ettevõtetes 1-3 suuremat tuumikinvestorit, kes sisuliselt kontrollivad ettevõtte tegevust. Nn. Aktsiate free float on hinnanguliselt 15-25% aktsiatest. Aktsiaomanduse konsentratsiooniga kaasneb võimalik oht väikeinvestorite jaoks kuna strateegilise investori huvitatus ei pruugi langeda sugugi kokku väikeaktsionäride huvidega, kes oma olemuselt on portfelliinvestorid ja soovivad aktsia turuhinna tõusu. Kuna Soomes ja Rootsis levib kiiresti kapitaliturgudekeskne majandusmudel, siis läbi Eestisse
Sisemise akumulatsiooni arvel oleks Eesti majanduse ümberkujundamine võtnud aega aastakümneid. See oli täiesti ebareaalne arengutee, sest ajalugu poleks võimaldanud meile nii pikka ja nii aeglast arengut. Sisesäästude nappuse tõttu oli kodumaist kapitali vähe. Seega oli majanduse kiire ümberstruktureerimine võimalik vaid piisavate välisinvesteeringute korral. Valikuvõimaluste puhul eelistati arukat tuumikinvestorit, suurte rahvusvaheliste korporatsioonide kapitalipaigutusi (kellel olid olemas turusidemed, oskusteave ja üldse selge arusaamine, mida omandatud ettevõttega peale hakata). Arenenud tööstusriikidest pärit kapital aitas paremini omandada tööjõul täiendavaid teadmisi nii tehnoloogia, tehnika kui ka juhtimise alal. Võimaluse korral püüti vältida ebakompetentseid investoreid ja kapitali liigset killustumist. Välisinvesteeringud põhjustasid Eesti majanduses nii
annaabi.ee 
