kujunenud maastikuüksus. Igas paigastikutüübis valdavad mingid kindlad paigased. Looduskasutuse ja looduskaitse kavandamisel on paigastikud oma suuruselt (mõnekümnest hektarist mitmesaja hektarini) arvestatavaimad maastikuüksused. Iga maastikurajoon on asendist ja arengust johtuvalt mingite kindlate paigastike kogum. Eesti alal on eristatud 19 paigastikutüüpi ja 46 alltüüpi. Maastikurajooni paigaseline ja paigastikuline struktuur on kõige iseloomulikum selle tuumikalal. Servaalal vahelduvad paigased naabermaastikurajoonide tüüpiliste üksustega ja moodustavad siirdevööndi, kus joonelised piirid on rajoonimise eesmärgist tulenevalt kokkuleppelised. 4 Maastikulise liigestuse põhiüksused. Maastikuprovints ja allprovints, valdkond, rajoon ja paikkond. Eesti maastikuline asend Euroopas ja Ida-Euroopa lauskmaal, Baltikumi maastikuprovints. Madal-Eesti allprovints:
Kuna maiadel puudus ühtne keskvõim, ei suudetud erinevate linnade välja nägemist ühtsustada. Seetõttu leiame märkimisväärseid erinevusi arhitektuuristiilides ja asulaplaanides juba vähemalt keskmisel eelklassikalisel perioodil. Igas maia linnas saab täheldada vastavalt valitsejale kohalikku arengut ja poliitilisi mõjutusi. Näiteks Kirde- Petenis Miradori nõos olid asulad rajatud ida- läänesuunalisena, samas kui Vaikse ookeani rannikul ja olmeekide tuumikalal valitses põhja- lõunasuunaline orientatsioon. Erinevad ehitusmaterjalid ja kohalikud eelistused tõid kaasa piirkondlikud stiilid. Lõunaaladel puudus kergesti töödeldav kivi, mida kasutati kivikonstruktsioonides, mille tõttu hooned rajati kergemini hävivast toormest. Kuid samas leidus madalmaal reeglina külluses lubjakivi. Just madalmaa kiviarhitektuur on saanud maiade tsivilisatsiooni peamiseks tunnuseks.
annaabi.ee 
