alustades pöhjavee reostusest lõpetades kiirituse ja muu säärasega. Enam levivad maailmas tuumarelvad, mis kujutavad meile kõigile suurt õhtu, kuna radioktiivne kiirgus võib levida plahvatuse epitsentrist tuhandate kilomeetrite kaugusele ning on kõigile kahjulik, enamusel võimsamatel riikidel on olemas tuumalõhkepead, esimese välja tulistamine took kaasa tuumasõja, mis ilmselt tähendaks inimkonnale lõppu, keda ei tapa plahavatus, tapab kiiritus, keda ei tapa kiiritus tapab tuumatalv, mille põhjuseks on päiksekiirguse puudumine tänu tolmule ja muu sodi lendumine taevasse, mis võib hõljuda seal kuni 10 aastat. Päikesekiirguse kadumise tagajärjel surevad kõigepealt taimed, siis loomad ning seejärel inimesed. Ülerahvastumine on üks neist suurtest probleemidest, millest inimkond peab võitu saama, räägitakse, et varsti on käes piir kus maakeral pole enam võimalik kasvatada nii palju toitu kui
3). tuumakütus on taastumatu loodusvara (ükskord uraan saab otsa) ning neid ei saa uuskasutusele võtta, 4). õnnetuste puhul elektrijaamades võivad radioaktiivselt reostuda väga suured alad, 5). Tuumajäätmete käitlemine, transport ja säilitamine on keerukas ja kallis. Tuumasõja tagajärgede mudelid näitavad, et: 1). Tuumaseentega ülestõstetud tolmust ja tulekahjude suitsust muutuvad päevad pimedaks (tuumaöö), 2). suved jäävad ära (tuumatalv), 3). sajab musta radioaktiivset vihma. Teadus, k.a tuumateadus, areneb pidevalt. Uraanituumast energia saamise alguseks loetakse Otto Hahni ja Frizz Strassmanni avastust aastal 1939, mis näitas, et uraani isotoobi 235 tuum lõhustub aeglaste neutronite mõjul, kiirates välja energiat ja veel 2-3 neutronit, mis on omakorda võimelised veel teisi uraanituumi lõhustama, tekitades ahelreaktsiooni. Esimene riik, mis uuris tuumaenergia kasutamist tuumapommi näol, oli Ameerika.
Siit sai pisut kiiremini läbi käidud, ei leidnud midagi silmale-meelele. Enn Põldroosi ,,Talvemaastik suusatajaga" oli küll omapärane, aga talvelt ootaks rohkem lund ja vähem tulekahju. Mõtiskluste saalis meeldis praktiliselt kõik. Nii Kristiina Kaasiku ,,Põlev roostik" kui Eda Lõhmuse ,,Heinamaa". Tühi, ainult must ja valge ja avar. Lõhmus avaldas muljet, otsisin netist pilte lisaks. ,,Takistus", ,,Edasi" nendel maalidel on aeg seisma jäänud, kätte on jõudnud tuumatalv, maailma lõpp, mida iganes. ,, Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Olen iseendale, iseenda jaoks. Üksinda oma maal." ,, Heinamaad" peabki üksi vaatama. Ja iseendasse vaatama. Siis leiadki. Pildi pealt ja iseendast ka. Ja siis tabab sind Julius Klever. Minu selle näituse vaieldamatu lemmik ja jumalus. Eesti päritolu Vene maastikumaalija, kelle valgusega mängivad päikese- loojangud tõid talle ,,Vene Rembrandti" austava nime. Järjekordne netiotsing
annaabi.ee 
