tekitanud võõrastus sünge tegelikkuse ees, mille muutumiseks luuletaja ei näinud võimalusi. Inimesele, vaenulikule maailmale suudab luuletaja vastu seada ainult unistuse ja igatsuse jõu. Vahel seostuvad poeetilise kujundiga religioossed kujutelmad,kuid mõtisklused maiste kannatuste taevasest tasust ei köida Haavat kauaks. Tõelise poeetilise ideaalina välgatab luuletaja muremõttesse maine ilunägemus: ,,Kaugel lainete laia taga... Haljendab üksi imemaa." või siis palutakse tuultelt tiibu, ,,Et ma jõuan sinna maale, Mis kord lehvis koidikul". Kuid siis hakkab õrnalt kõlama mõistatuslik heli, nagu oleks imemaa päris lähedale tulnud: (Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde) Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde. Luige tiivul, kohab akna all? Kas on arm, kas surm, kas imesõnum? Süda põues mul on põksuval. Kevad toob kaasa suure õnneõhina.Nii leiab laulik igat- setud elutäiuse armastustundes ja jõuab ,,Luuletuste" pe-
lahti. Kui päike juba loojumas, tuleb jälle kodutee meelde. Koduleelt ei tõusnud suitsu, ema oli kadunud. Pojad hõiguvad ema, aga vastust ei ole. Mindi siis ema otsima. Kolmas vend leidis merekaldalt selgeid märke, et Tuuslar on ema röövinud. Vanemad vennad heidavad puhkama, et järgmisel hommikul asja arutada. Noorem poeg aga ei viska tänaseida toimetusi homse varna. Ta läheb isa kalmule ning palub abi. Isa ei saa aidata vaid käsib tarkust otsida taevatähtedelt ja tuultelt. 4. LUGU - KALEVIPOJA UJUMISREIS. SAARE PIIGA. LAUL MEREST. Kalevipoeg läheb ema otsima, ta kargab kaljuservalt lainetesse ja ujus Soome suunas. Kalevipoeg sai juhatust taevatähtedelt. Kesköö võis juba käes olla, kui Kalevipoeg märkas meres saart. Ta soovis saarel puhata ja ujuski sinna. Enne kui Lkalevipoeg uinuda jõudis, kuulis ta lauluhäält, mis pajatas kaugest kaasast, kes ei saa tulla ja kellele ta tervisi saadab. Kalevipoeg leidiski neiu, kes kangastelgede taga laulis
annaabi.ee 
