Kui ta oli loonud maa ja saanud ohutusse paika, siis ta hakkas mõtlema plaanide üle: ,,Esialgu loon ma teisi jumalaid. Pole ju veel korraliku maad, kus kasvaks rohtu ja puid ning pole veel inimesi, kes võiksid maa eest hoolitseda, istutada seemneid ja korjata vilju. Parem loon tuule. Ilma tuuleta ookean Nun jääb jälle liikumatuks. Veel loon ma vihma ja niiskuse jumalanna. Siis temale allub siis see ookean." Nii lõigi jumal Atum tuulejumala Su ja vihma ning niiskuse jumalanna Tefnuti- naise, kellel oli lõvipea. See oli esimene paar maa peal. Juhtus õnnetus - Jumalanna Tefnut ja jumal Su olid kaduma läinud. Atum saatis oma silma neid otsima. Peale pika aja möödumist kaotas Atum lootuse kohata oma lapsi ning lõi omale uue silma. Lähiajal jõudsidki lapsed ja ta silm koju. Silm oli väga vihane Atumi peale, sest ta oli Atumile nii palju teinud, aga peajumal oli teda juba asendanud. Nii tahtis silm
Hommikul oma lambaid koopast välja lastes jäi Polyphemos seisma sissekäigu juurde ja katsus käega iga väljuvat looma. Kuid Odysseus lõi ta kavalusega üle. Ta sidus kõik oinad kolmekaupa kokku ja keskmise looma kõhu alla sidus ta ühe oma kaaslase. Ta ise aga, kattes oma käed villaga, hoidis ühe oina kõhu alt kõvasti kinni. Nõnda lipsasid nad hirmsa inimsööja käest minema. Kui Odysseus sattus tuulejumala Aiolose saarele, võeti ta vastu külalislahkelt. Lahkumisel andis Aiolos Odysseusele koti, millesse olid seotud kõik tormised ja ebasoodsad tuuled. Odysseus sõitis Aiolose juurest minema, kui meri oli vaikne. Kuid juhtus nõnda, et Odysseus uinus lähenemisel oma kodumaale Itakale, ja ta kaaslased, kes arvasid, et selles kotis peituvad varandused, päästsid selle valla. Vabanenud tuuled tormasid vilistades vabadusse ja Odysseuse laev aeti uuesti Aiolose saarele
Reede oli pühendatud Veenusele ja ka põhjamaa Freyjale (ingl Friday, kelle võimkonda kuulub surm; lisaks oli reede Kristuse surmapäev. Eriti ohtlikuks peeti esmaspäeva ja reede sattumist 13. kuupäevale. Laupäeval või pühapäeval alustatud merereis pidavat aga õnnelikult lõppema Kuigi usuti kotermanni kaitset, viskas mõni kapten enne ookeani ületamist oma mütsi tuulepealsest pardast merre (arvat. kauge kajastus aegadest, mil tuulejumala soosingu saamiseks visati merre inimpea). Saarlased (ja ilmselt teisedki Läänemerel seilajad) võtsid keskajal laevale kaasa oma koduussi - nastiku (kodukaitsja ja varanduse valvaja) - või kuivatatud ussi kehatükke. Tuulevaikusest loodeti üle saada lausumise, vandumise või vilistamisega või sellega, et noor ja süütu meremees kraabib 3 korda besaanmasti. Laeva sees oli vilistamine keelatud - tuli olla ettevaatlik, et tuult külvates ei lõigataks tormi.
annaabi.ee 
