pannes ta kiiremini lööma. Tundmatud mälestused ajast, mida ta ei teadnud, kõlasid bassinootide mängus, samas kui kõrghelidest kiirgas värskust. Laps lisas kiirust, et jõuda imelise muusikani enne, kui helid katkevad. Ta sulges silmad ja juhindus oma kõrgarenenud vaistust. Iga noot kütkestas endas terve maailma, maalides värvideis tähti hallikarva taevasse. Hallitiivaline tundis meloodia puudutuse põletust juba kogu kehas, kuid siis aeg katkes. Lõhestav vaikus tabas tuuleiiliga õrna lendurit, lükates ta teelt. Langedes meeletul kiirusel alla, sattus tütarlaps õhupöörisesse, mis teda kohutavalt räsis, kuid ta leidis endas veel viimase jõu, et sealt välja viskuda. Suutmata kõrgustesse tõusta, jälgis ta oma siniste silmadega aina kaugenevat taevalaotust. Ta oli kukkumas.
inimesed pugesid varanduse nimel lausa nahast välja. Mõtlematult loodi uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Vanakuradi petmine oli kaval, ent siiski kaevati sellega endale järjest sügavamat auku kuhu ise sisse kukkuda. Ahnus, mis sundis AidaOskarit hiigelsuurt kratti tegema oli veenev näide, et ei maksa liiale minna, sest ülepingutamine võib kõik meie vastu pöörata. Lollus, mis nagu hetkeks tõi külarahva mõistusele kadus seal samas hetk tuuleiiliga. Sümpaatne nimitegelane kaotas kahjuks lõpupoole oma sära. Alguses suurepäraselt hiilanud , kõike elust teadvat meest kehastunud rehepapp muutus lõpuks vanaks halliks ätiks. Jaanuse ja Liina kokkuviimise plaani luhtumine ning oma armastatud nõia Minna kaotus tõmbas elu näitemängulavalt tema silmis kardina. Rehepapp mõistis, et kõik on kaduv ja mingil hetkel ei jõua temagi oma kavalusega kõige vastu võidelda. Ükskord tuleb aeg, mil kõige eest peab tasuma.
annaabi.ee 
