» Ta pilk, mis üle rahvahulga libises, oli täis kurbust. Kapten, kes enam oli huvitatud temast kui rahvamurrust, näppis tema selja taga ta kleidi vöö kallal. Neiu pöördus paluva naeratusega ümber. «Palun, jätke ometi, Phoebus! Kui mu ema tagasi tuleks ja teie kätt näeks ...» Sel hetkel lõi Jumalaema kiriku kell aegapidi kaksteistkümmend. Rahulolu sumin käis läbi rahva. Vaevalt oli kaheteistkümnenda löögi kaja kustunud, kui 333 peade meri liikuma hakkas nagu lained tuulehoost Platsilt, aknaist, katustelt tõusis pöörane kisa: «Tuleb, tuleb!» Fleur-de-Lys tõstis käed silmade ette, et mitte näha mis all sünnib. «Kallike,» ütles Phoebus, «kas me ei läheks tagasi tuppa?» «Ei,» vastas ta ja avas uudishimus oma silmad, mis hirmuga olid sulgunud. Parajasti tuli Saint-Pierre-aux-Boeufs' tänavast platsile häbivanker, millele oli ette rakendatud tugev normandia hobune ja mille ümber mehed ratsutasid, lilladel mundritel valged ristid
arvulist vähesust. Kolmest lasust tabasid kaks, kuid see ei aeglustanud püstijäänute sammu. Kaksteist või viisteist meest jõudsid siiski bastioni alla. Pealetungijaid võttis vastu veel Viimane lask, kuid ei suutnud neid peatada: nad hüppasid kraavi ja valmistusid müüriavast üle ronima. «Noh, sõbrad, lõpetame nüüd ühe hoobiga: müürile, müürile!» hüüdis Athos. Ja neli sõpra, keda abistas Grimaud, hakkasid püssipäradega kangutama suurt müürilahmakat, mis kaldus nagu tuulehoost tõugatuna ja pääsedes lahti aluse küljest, langes hirmsa mürinaga kraavi. Kajas kohutav kisa, tolmupilv tõusis taeva poole ja kõik oli möödas. 488 «Kas me lömastasime nad viimseni?» küsis Athos. «Jumala eest, näib küll nii,» vastas d'Atagnan. «Ei,» ütles Porthos, «näete, kaks-kolm vigastada saanut põgeneb.» 489 Tõepoolest, kolm-neli neist pori ja verega kaetud õnne-tuist põgenesid mööda
annaabi.ee 
