saladusi. Lumi on nagu omamoodi juturaamat, kust võib nii mõndagi välja lugeda. Talvel saab aimu ka sellest, kui palju loomi tegelikult inimeste juures käib. Lumel on tuhandeid jälgi - huntide, kitsede, põtrade, jäneste. Ma julgen arvata, et ka Liiv suutis talve rõõmsana näha, aga kurbus oli suurem ja seetõttu oli ka kirjutatud luuletus nukker. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest minu süda valudest. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi kogub aia äärde valu minu südame. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest laulan, kuni hauas kaetud olen jääst ja lumedest. („Lauliku talveüksindus“)
Ja mina tohin elada! Mis eest?!" Luuletuses on kirjeldatud lahkumist kallitest inimestest. Millegi pärast justkui tuntakse ennast süüdi elamises. Ei suudeta leppida kaotusega. Kaotusevalu on samuti suur kaasaegses laulus "Life goes on", kuid püütakse eluga edasi minna ja hüvasti jätta. Püütakse meenutada koos oldud aegu. Jäävad mälestused, mida ei unustata. Kadunud inimene elab edasi mälestustes. "Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest; lumi kogub aia äärde, valu minu südame". Luuletuses on räägitud kurbusest ja südamevalust. Lumehanged nagu väljendaksid selles luuletuses suurt murekoormat. Ka laulus "Dear mama"on samuti kurbus ja südamevalu. On mure ja hirm ja ei ole turvatunnet. Sellised tunded valdasid inimesi ka vanasti, kuid probleemid olid teised. "Kas tunnete : väriseb maa! Kas kuulete : kisendab veri! Nüüd tuleb kas ei või jaa
annaabi.ee 
