Taluõu oli ümbritsetud hoonetega ja nende paigutus pidi olema otstarbekas, et pererahva jalavaeva vähendada. Rehielamu oli tavaliselt ehitatud põhja-lõuna suunas ja nii, et kambrid jäid lõunapoolsesse otsa. Selline suund oli vajalik selleks, et eluruumide aknad asetseksid vastu lõunapäikest ja rehealuse vastastikku asetsevatest väravatest puhuksid avamise korral sisse lääne- või idatuuled, mis olid hädavajalikud vilja tuulamiseks. Vilja ja muud talu vara hoiti aitades, mis olid tavaliselt rehielamu kambripoolse otsa lähedal. Tavaliselt oli taluõuel kaks aita: viljaait, kus hoiti vilja ja teisi toiduaineid, ja riideait. Tihtipeale oli siiski ka kolmas ait liha, kala, piima ja piimasaaduste tarvis. Laudad asusid tavaliselt reostuse vältimiseks õue madalamas küljes ning koosnesid enamasti mitmest ruumist, mis olid mõeldud erinevatele loomadele ja heinte hoidmiseks
lepitamisstseenid). Ent needki ohtrad veidrused, mis koonduvad selle peakuju ümber, pole olulised niivõrd autonoomseid situatsioone tekitavate naljadena kui karaktri narrusi toonitavate abivõtetena. Muidugi saab neid vaadelda ka situatsioonikoomika kannalt ja siis on nad koondatavad Kant-Lipps'i valemi alla, kus nad toonitavad direktori-autoriteedi ja -auväärsuse lakkamatut virildumist naeruväärseks ja tühiseks, mõttetuks ja segaseks tuulamiseks (,,üleva lahendumine tühiseks"). ,,Tõe ja õiguse" II-s osas kohtame aga täies hiilguses üht võtet, mis Tammsaarele juba ta varasemas loomingus näib olevat üpris meeldi- nud ja mis siitpeale pärib otsustavalt ta teostes esikoha: mõtte- ja sõnamängude, loogikaveidruste nalja. See sööb pikapeale huvi sündmustiku teritamise vastu sootuks õhukeseks. Sündmustiku areng muutub suuremas osas hilisemais romaanides tavaliseks,
annaabi.ee 
