öösiti. Ainult üksikutes mõisates peksti reht päeval. Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus
Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine
annaabi.ee 
