Maa-ameti mullakaardi andmetel leidub Meenikunno looduskaitsealast üsna palju erinevaid muldi nagu näiteks R’’’, LG, LPg, LP, LkI, M’’’, S’’’, S’’, S’, LIIg, LIg, LkG, LG1, LI, LII, LPG, GI, Dg. Maastikulise liigestuse järgi asub Meenikunno looduskaitseala Kagu-Eesti lavamaal. Põhilised pinnavormid sel alal on moreen- ja sootasandikud. Looduskaitseala lõunapoolses äärealal asub Nohipalu mõhnastik, mille küngastest on ilmekamad Kamarusmägi ja Tuudipalu mäed. Mõhnade keskmiseks kõrguseks on 10 – 15 meetrit. 2. Peamised biotoobid Meenikunno looduskaitseala kolm põhilist biotoopi on raba, mets ja järv. Kõige suurem osa kaitsealast on raba, mille edelaosa tekkis enam kui 8000 aastat pärast jääega veekogu kinnikasvamisel. Ülejäänud raba areng on alanud Eestis suhteliselt harval moel – rabaturvas on hakanud ladestuma otse liivale. Sealne turbakihi paksus on kuni 6 meetrit
Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus raba arenemine, mis kestab tänapäevani. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke ja künkaid, nagu Kamarusmägi, Tuudipalu „mäed“ ja Pikksaar, mis kerkivad kuni kümme meetrit soopinnast kõrgemale. Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis 1984. aastal. Esialgu oli ajendiks freesturba tootmise laiendamine. Leevi-Veriora maantee küljel on käinud Nõukogude ajal turba kaevandamine. Turbaga varustati ümbruskonna majandeid. Peagi see lõpetati, sest ohtu sattusid haruldased taimeliigid. Uurimistöid tehes lisandusid
annaabi.ee 
