Kaldun arvama, et paraku mitte. Usun, et ükski tööandja ei tunne iial huvi, mis hinde ma ajaloo kontrolltöö eest 11.klassi sain. Arvan, et üheskis CVs pole küsimusi mu keskkooli või ülikooli hinnete kohta, pigem arvan, et rohkem tahetakse teada, mis on minu varasem töökogemus ning minu hobid – need on tööandja jaoks hoopis olulisemad, kui on hinded. Kui on tulemas kontrolltöö või mõni muu hindeline töö, siis ikka mõnikord tuubin nii palju asju pähe, kui võimalik ja nii sooritan tööd enamjaolt edukalt. Ainult hinnetele õppimine kurnab kindlasti väga palju õpilast, nt kui õpid kogu öö ning tuled järgmine päev kooli, teed selle töö ära ja saadki väga hea hinde, kuid kas see on elus kõige tähtsam. Arvan, et see ei ole kuigi oluline, muidugi ei saa ka nii, et ei õpi midagi ja loodad tulevikus heale töökohale. Kindlasti ei ole headele
Hakkan mõtlema millelegi muule. Tegelen natuke aega (max 5min) millegi muuga ja siis hakkan jälle õppima. Üritan õppida ainete kaupa. Kui üks aine õpitud, siis teen pausi. Et kontrolltööd õnnestuksid on vaja õppida. Palju materjali tuleb meelde jätta. Tulemuslik meeldejätmine sõltub ka materjali korrastatusest. Ma üritan kirjutada konspekti loetava käekirjaga ja mõnikord sõnastan lauseid ümber, et oleks kergem meelde jätta. Kui ma õpiku tekstidest aru ei saa ja lihtsalt tuubin pähe, ei ole sellest väga kasu. Tuubitud materjalid jäävad mällu lühiajaliselt. Konspektis kasutan ma ka värvilist markerit, et tähtsam esile tuua. Enne tundi, kus on kontrolltöö, kordan ma tähtsamad asjad üle. Kordamine on minu põhiline õppematerjali meeldejätmise viis. Ma vajan ka puhkust õppimise vahepeal, et aju saaks puhata. Mulle jääb õpitav paremini meelde, kui ma olen selle kõva häälega paar korda läbi lugenud.
See kas lapsed sellest võimalusest kinni haaravad on nende enda teha, vähemalt oleks kool teinud midagi omalt poolt et õpilastel oleks vähem stressi ja rohkem tahtejõudu. Üks viga õppeprogrammis on minu arvates tõesti see pähetuupimine, lapsi peaks varakult õpetama õppima, seoseid looma, mitte teksti pähe tuupima, mis läheb paari nädala pärast meelest ära. Siia võin ka ennast näiteks tuua, kui ma õpin näiteks bioloogia tööks siis ma lihtsalt tuubin endale kõik pähe, sest ma ei oska seoseid luua, sest tunnis kirjutan ma lihtsalt materjali üles, sest ma ei suuda korraga kuulata ja kirjutada ja nii jääbki palju arusaamatuks. Ja paari nädala pärast ma ei mäleta mille peale töö oli, sest siis tuleb juba uus töö. Pidev hinnetele mõtlemine ja töödeks tuupimine ongi see mille pärast õpilased langevad koolimasendusse. Rohkem rõhku peaks panema sellele, et õpilased tunneksid ennast kindlamalt ja oleks vähem pinges,
Selleks oli isegi kadunud Voitinski oma sõnadega kaasa aidanud, kui ta rääkis õnnest ja naise armastusest. XXX. Indrekul ei läinud emand Vaarmanni sõnad meelest, see oli ütelnud oma väimehe kohta: ,,sada rubla kuus ja lõunast õhtule". Aga kui ta oli küllalt nende üle järele mõelnud, lausus ta viimaks endamisi nõnda: ,,Aga mis siis, kui võtan kätte ja hakkan tänasest päevast peale tuupima, tuubin läbi suve ja ei tee midagi muud, kui aga tuubin, ning sügisel teen, ütleme, koduõpetaja eksamit Kas ma siis võin sada rubla kuus teenida ja lõunast õhtule saada? Võin või ei või? Ja kui ma võin, mis juttu räägib siis emand Vaarmann ning tema tütar Molli, kes on üleni ümmarik?" Tõepoolest, see oli õige mõte, see oli suurepärane mõte, nii imeline mõte, et Indrek hakkas juba mitmesuguste õpetajakutse programmidega tutvuma, et nendest välja valida kõige sündsam ja soodsam
annaabi.ee 
