eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks. Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron, ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat," ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. ,,See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra," ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64- 65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps." (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses.
On nimestikke, millest selgesti kumab läbi saksema inimese looming. Näiteks Maasi kroonumõisas pandud nimed Esmon, Jarmuth, Samir, Sema, Silim, Telem on võetud peaaegu järjest piibli ühest ja samast kohast ( Joosua 15:24-48). Karja kirikumõisas on pastor talupoegadele nimeks pannud oma igapäevatööga seotud esemete nimetusi: Piip, Brill, Bult, Raamat. Kareda mõisas jälle on ilmselt nimeks pandud hoopiski talupoegade suust esimesena kuuldud sõna: Endine, Juchtund, Mötleb, Selgest, Tuttaw, Ulkas, Waewas(Henno 2003: 33,34). Eestimaal toimus kogu nimepaneku protsess hiljem ja üht-teist õpiti Liivimaa kogemustest. Nimede panemine toimus ühe mõisa piires korraga ja sooviti vältida Liivimaal juba suurel arvul esinevaid nimesid(Must 2000: 56). 1835. aastaks olid kõik eesti talupojad omale nime saanud. Erinevaid nimesid tekkis hämmastavalt palju, kokku ligi 41 000 erikujulist perekonnanime. Oma osa mängis see, et
annaabi.ee 
