Kadripäeva eelõhtul rändasid ringi ennekõike naised või siis naisteks riietunud mehed. Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad -- varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas -- oma tänaval, tuttavate majades. Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku
Maskeerimine Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20
auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine. Maskeerimine Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise
kaasas näiteks vilepill või plokkflööt, millega pererahvale mängida. Maskeerimine Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Kadrihaned ja muud loomad Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist - esmakordselt
annaabi.ee 
