Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõttestki te puhul, ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots... Kõik hellad alged rebis - raiskas Mu südamest siis tuskav trots. Liig võõras kõikjal, kütketeta ma õnnest mõtlesin ka nii. Õnn see on rahu. Olla prii! Oh jumal! Kuidas küll sain petta..
kurb saladus, mu kirjasaade, kuis teie põlglik-uhke vaade nüüd viskab vihasädemeid! Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõtteski te puhul: ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots... Kõik hellad alged rebis-raiskas mu südamest siis tuskav trots. Liig võõras kõikjal, kütketeta, ma õnnest mõtlesin ka nii: õnn see on rahu. Olla prii! Oh jumal! Kuidas küll sain petta... Ei! Vaikselt nagu varjupilt te kannul püsida ja samas ehk näha minut-minutilt te huulenurki naeratamas, - te pilgu paistel tajuda te hääleilmet, ilurikkust, kui surma sülle vajuda ja kustuda... oh õndsalikkust! Kuid võimatu! Nii otsin teid ma huupi kõikjal, pillan praegu üksluise päeva pudemeid, kui pärast pikki ooteaegu
kurb saladus, mu kirjasaade, kuis teie põlglik-uhke vaade nüüd viskab vihasädemeid! Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõtteski te puhul: ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots... Kõik hellad alged rebis-raiskas mu südamest siis tuskav trots. Liig võõras kõikjal, kütketeta, ma õnnest mõtlesin ka nii: õnn see on rahu. Olla prii! Oh jumal! Kuidas küll sain petta... Ei! Vaikselt nagu varjupilt te kannul püsida ja samas ehk näha minut-minutilt te huulenurki naeratamas, - te pilgu paistel tajuda te hääleilmet, ilurikkust, kui surma sülle vajuda ja kustuda... oh õndsalikkust! Kuid võimatu! Nii otsin teid ma huupi kõikjal, pillan praegu üksluise päeva pudemeid, kui pärast pikki ooteaegu
annaabi.ee 
